Napilt sada aastat tagasi pääses üle Pirita jõe üksnes parvega

AJALUGU Jalakäija maksis üleveo eest parvemehele töötasuks ühe, tõld 30 kopikat

Pirita jõe suhteliselt lai suudmeala oli sajandeid tõsine takistus liiklemisel Tallinna linna ja Pirita kloostri, Viimsi mõisa ning selle ümbruskonna vahel. Kuigi see tee oli aktiivselt kasutusel, käis sealsetel omanikel jääoludele vastupidava silla ehitamine üle jõu.

Siiski üritati eri aegadel silda ehitada. Näiteks on andmeid selle kohta, et 19. sajandi keskel, kui Tallinna blokeerisid Inglise ja Prantsuse sõjalaevad, rajasid sõjaväevõimud üle Pirita jõe silla.

Ka muudel aegadel on üritatud silda ehitada, kuid tõenäoliselt ei püsinud need sillad kaua ning odavam oli parve kasutada.

Pirita põliselanike mälestustes on kirjas, et praegusest sillast mere poole olid mõlemal kaldal suured raudkivi hunnikud, mis kunagi olevat olnud sillakastideks. Kuna need takistasid liiklemist jõel, võeti raudkivid Eesti Vabariigi algaastatel jõest välja. Rahvasuus nimetati neid kivihunnikuid “prügipealseteks”.

Inimeste ja hobuveokite üleveoks kasutati sajandite kestel praeguse silla kohal asunud parve. Seda parve on kujutatud Karl Buddeuse 20. sajandi alguse joonistustel, paljudel postkaartidel ning fotodel.

Valdeko Vende andmeil mainitakse dokumentides seda parve esimest korda 19. sajandi alguses, kui Viimsi mõisnik kohustas talupidajaid andma päevatöölisi parvepoisteks. Hiljem renditi parve parvepidajatele.

Omaaegse Pirita muuseumi rajaja Albin Strutzkini talletatud materjalidest selgub palju lisainformatsiooni.

Esimese parve rentnik olevat olnud 1839. aastal sündinud Priidik Wiikholm, hiljem jätkas rentnikuna ta poeg Julius. Rahvasuus tunti teda Parve Juliuse nime all, kes pidas seda kohta kuni 1907. või 1908. aastani. Pirita elanike mälestuste järgi võeti ta sellelt kohalt maha kellegi sugulase seotuse tõttu 1905. aasta revolutsiooniga. Julius olevat kolinud linna, Vladimiri, praegu Jakobsoni tänavale, kus ostis endale maja.

Viimaseks parverentnikuks oli üks Viimsi mõisa metsavahtidest, Magnus Püüman. Pärast parve väljarentimist ehitati ka nn parvemaja, kus rentnik sai peavarju. 1890. aasta paiku ehitati parvemaja suuremaks.

Kahe kalda vahel liikus parv käevarrejämeduse köie abil. Parv oli viis sülda pikk ja kolm lai ning korraga võis parvele mahutada kuni kuus taluvankrit. Parve ehitas Viimsi mõis. Kevadel tõmmati see jõkke ning talvel jõest kuivale.

Parve Juliuse ajal võeti parv palkhaaval lahti ning palgid nummerdati ja kevadel paigaldati samas järjekorras kokku tagasi. Püümani ajal tõmmati parv täiesti veest välja ja kevadeks kuivanud parve oli seetõttu kergem jõkke lükata.

Üleveo eest oli kindlaks määratud taksid: üksik jalakäija pidi maksma ühe kopika, hobune vankriga kolm kopikat, töövoorimees viis kopikat, ühe hobusega sõiduvoorimees kümme kopikat, kahe hobusega sõiduvoorimees 15 kopikat ning tõld 30 kopikat. Need talud, kes pidid päevatöölisi parvepoisteks andma, olid maksudest vabastatud, seevastu popsid pidid sõidu eest alati maksma.

Enne Esimest maailmasõda oli Pirital lausa kaks parve. Üks oli sõidus ja teine kuivas. Parv lõpetas tegevuse 1914. aastal, kui Pirita jõele ehitati puidust sild. Kuna parvesid ei läinud enam vaja, ostis viimane parvemees Püüman need omale küttepuudeks.