Mullu suvel käis Narva haiglas arstide liidu delegatsioon, kuid juhtkond arstidel nendega kohtuda ei võimaldanud. Äsja usaldusisikuks valitud Dmitri Konnovilt (pildil) võeti pärast seda võimalus töönädala sees haigla külalistetoas ööbida. Ta elab Tallinnas ja see oli üks tingimus, miks ta üldse nõustus Narva tööle minema. Konnov pöördus töövaidluskomisjoni ja saavutas seal võidu. Haigla andis komisjoni otsuse omakorda kohtusse, praeguseks pole vaidlus veel lõppenud. <p>Foto: Sergei Stepanov</p>

Kujutage ette, kui teil ei oleks kaheksatunnise tööpäeva jooksul kordagi vaba hetke, et süüa lõunat või minna tualetti. Kujutlege olukorda, kus peaksite iga päev normi täitma, ja kui te seda ei suuda, siis pannakse teie ette valik: kas töötada edasi osalise koormusega ja väiksema palgaga või otsida uus töö.

Sellistes tingimustes ei tööta mõne arengumaa lihttöölised, vaid Narva haigla personal, räägib Eesti Päevalehele ja Delfile haigla arst ja arstide usaldusisik dr Dmitri Konnov.„Narva haiglas on välja mõeldud „eksklusiivsed” koormusnormid ambulatoorses ja statsionaarses osakonnas töötavate arstide jaoks. Mujal Eestis selliseid norme ei ole,” märgib Konnov. „Ei ole teada, kust need normid on võetud – ning ei tea, miks.”

Eesti arstide liidu peasekretäri Katrin Rehemaa sõnul on Narva haigla arstidel suur hirm töökaotuse ees.

Foto: Andres Putting

Mida normid tähendavad? Veel mullu pidid Narva haigla arstid tööpäeva jooksul võtma vastu koguni 24 patsienti. Aritmeetika oli lihtne: 20 minutit vastuvõtuaega patsiendi kohta, tunnis kolm patsienti, vastuvõtuaega kokku kaheksa tundi. Teatavasti aga leppisid tervishoiutöötajate liidud pärast 2012. aasta streiki haiglajuhtide ja haigekassaga kokku, et patsiendi esimene visiit arsti juurde pikeneb viie minuti võrra ja vastuvõtu hind suureneb. Kui Eesti arstide liit seda lepet mullu suvel Narva haiglale meelde tuletas, hakati lõpuks ka seal arvestama esimesele visiidile 25 ja korduvale 15 minutit. Uueks päevaseks vastuvõtunormiks – või kvoodiks – sai 22.

Normi mittetäitmiseks peetakse ka seda, kui patsient lihtsalt tulemata jätab.

Kui arst järgib haigla seatud vastuvõtukvooti, käib tema kaheksatunnine tööpäev sisuliselt konveierimeetodil: patsiendid voorivad kabinetti sisse ja sealt välja, kuid arstile hingetõmbeaega ei jäägi. „Patsiendid tulevad, aga mul ei ole aega einestada ega, vabandage, vetsus käia, lihtsalt silmadele puhkust anda, kolleegidega suhelda,” nendib Konnov. „Nende [haigla juhtkonna] arvates siis, kui arstil ei ole kedagi vastuvõtul, ta ei töötagi.”

Tasub tähele panna, et mingit riiklikku normi, kui palju patsiente peaks täiskohaga töötav arst kaheksatunnise päeva jooksul suutma vastu võtta, seatud ei ole. Pigem on vastuvõtuaja pikendamisega püütud saavutada seda, et arstil oleks patsiendiga tegelemiseks rohkem aega. Eesti arstide liidu peasekretär Katrin Rehemaa osutab, et kollektiivlepingu järgi pidanuks juba 2013. aastal kehtestama arstide töö intensiivsuse standardid. Ametlikke norme pole senini.

Risti vastupidine loogika

„Haigekassa arvestab täiskoormusega polikliinikus töötavale arstile vastuvõttudeks seitse tundi päevas, üks tund on koosolekuteks, kolleegidega konsulteerimiseks, paberitööks jms. Esmaseid patsiente on enamasti rohkem kui korduvaid, seega on optimaalne keskmiselt alla 20 haige päevas,” märgib Rehemaa.

Teguviis võib tuua rahalist kasu, kuid Narvas paistab silma suhtumine töötajasse.

„Statsionaarses ravis peaks paika panema, mitu patsienti arsti kohta osakonnas on, kuid haiglajuhtide elu teeksid sellised piirangud keeruliseks ja kokkulepet pole tänaseni. Narvas nõutakse, et arst raviks korraga 10–14 haiget. Kui on vähem, siis ähvardab jälle osaline koormus ja palga vähendamine. Arstide liidu ja Narva haigla juhi loogika nn koormusnormide käsitlemisel on risti vastupidine: meie räägime maksimaalsest lubatud intensiivsusest, nemad minimaalsest,” selgitab ta.

„Kuna normid on ülearu kõrged, saab iga arsti survestada vaatamata sellele, kui hästi ta töötab,” tõdeb Konnov. „Talle võidakse öelda: vaadake, teie norm on selline, aga teie ei saa hakkama. Viime teid osalisele, näiteks 0,8 koormusele. Kui te pole nõus, siis vallandame teid. Kusjuures normi mittetäitmiseks loetakse ka see, kui mõned patsiendid lihtsalt etteteatamata tulemata jätavad.”

Patsiendid voorivad kabinetti sisse ja sealt välja, kuid arstile hingetõmbeaega ei jäägi.

Konnov ütleb teadvat vähemalt kahte juhtumit, kus arstid on „vabatahtlikult” kirjutanud alla avaldusele töötada osakoormusega ja selle võrra ka väiksema palga eest. „Muidugi inimesed kirjutasid paberile alla,” nendib Konnov ja lisab, et tagantjärele on keeruline tuvastada, mis põhjusel osakoormuses kokku lepiti. Arstide töölepingutes normide täitmise kohustust kirjas pole – arstid teevad aja-, mitte tükitööd – ning sel viisil osalisele koormusele sundimine ei käi töölepinguseaduse järgi. Rehemaa täiendab, et hirm töökohta kaotada on Narvas pigem suur – sealsed arstid on üle-eestilises võrdluses vanemad, sageli pensionieelikud ja pahatihti ei oska piisavalt riigikeelt.

Ülekoormatud päevale järgnevad sageli öövalved. Nii ongi patsiendil oht sattuda silmitsi väga väsinud arstiga. „Arstidesse ei tohi suhtuda nagu tükitöölistesse, kes peavad norme taga ajama. See on eelkõige arstiabi kvaliteedi küsimus,” rõhutab Rehemaa. „Haiglajuht paraku ohtu ei taju.”

Miks nii üldse tehakse? Haigla ei saa teha oluliselt rohkem tööd, kui haigekassa on talt lepinguga ostnud. Kui haigla kulutab ravijuhtudele mõne protsendi rohkem raha ja võtab vastu pisut rohkem patsiente, aga maksab samal ajal arstile osakoormuse eest, on see haiglale majanduslikult kasulik. Lõputult sellega aga tulusid suuremaks paisutada ei saa.

Rehemaa ütleb, et eelkõige on talle kohtumistel silma hakanud Narva haigla juhtkonna suhtumine oma töötajatesse. „Me oleme paljude haiglajuhtidega suhelnud. Mitte kuskil ei ole me kuulnud seda, mida kuulsime Narvas. Jutu mõte oli see, et töötajaid peabki väga kindlalt ohjes hoidma, sest muidu nad ei teegi tööd,” märgib Rehemaa.

Haiglasisene võimumäng

Iseenesest pole osalise koormusega töötamine Eesti haiglates sugugi ebatavaline. Kuna Tallinnast ja Tartust väljaspool on paljude erialade spetsialiste puudu, sõidavad arstid sageli väiksematesse haiglatesse n-ö gastroleerima. Tervise arengu instituudi (TAI) andmeil oli 2013. aastal Narva haiglas 87,2 ametikohta ja neil töötas 99 arsti, st umbes kümnendik töötas osalise koormusega. Ent veel sel nädalal oli Narva haigla kodulehel 15 töökuulutust, millega otsiti kõikvõimalike erialade arste.

Narva arstid on vanemad, sageli pensionieelikud ja pahatihti ei oska piisavalt riigikeelt.

Koormuse vähendamisega on pärast usaldusisikuks saamist silmitsi ka nina-kõrva-kurguarst Konnov. Veel 2013. aastal poole kohaga statsionaarses ravis töötades tegi ta aastas üle 200 lõikuse ehk töötas peaaegu täiskoormusel, mille näitajaks Narva haiglas on 250 operatsiooni. Mullu aga vähendati tema koormust 0,2 kohani. Sellegipoolest opereeris ta aastaga 136 patsienti.

Konnov ütleb, et on mitu korda haiglalt operatsioonipäevade arvu suurendamist taotlenud, kuid pole vastust saanud. Tema patsiente saadetakse samal ajal näiteks mandlioperatsioonile teiste kirurgide juurde – seda peab ta haiglasiseseks võimumänguks. „Arsti ja patsiendi vahel tekib side – patsient peaks oma kirurgi usaldama,” ütleb Konnov. „Nüüd kujutage ette seda, et arst konsulteerib patsienti, paneb enda operatsioonide nimekirja, kuid hiljem ütleb haigla, et opereerima hakkab hoopis teine arst. Või üldse saadetakse ta operatsioonile näiteks Tartusse.” Ühtlasi on nina-kõrva-kurgu eriala (ehk otorinolarüngoloogia) lõikuste järjekord teiste erialade seas üks pikemaid – haigekassa andmeil tuli patsiendil Narva haiglas veebruari alguse seisuga mandlioperatsiooni oodata koguni 183 päeva.

Eesti Päevalehe küsimusele, kas Konnovi usaldusisikuks saamine on pannud haigla juhtkonna temasse teisiti suhtuma, vastab haiglajuht Olev Silland lühidalt: „Suhtumine töötajatesse põhineb tööprotsessil ja -tulemustel, mitte muudel alustel.”

Foto: Andres Putting