Narvas ei saa ainult eesti keelega hakkama

Eesti Päevalehe müüdimurdmise sari jätkub eksperimendiga Narva linnas. Kas vastab tõele, et eesti keelega pole Narvas midagi peale hakata? Eksinud turisti mängiv ajakirjanik küsis teed Narva linnusesse, püüdis kohvikutes süüa tellida ja poest kaupa osta.

Ajakirjanikul oli Narva minnes üks reegel: unustada kõik teadmised vene keelest ja panna end vene keelt mittekõneleva inimese kingadesse. Mida teha siis, kui Narvas olev eestlane ei oska mitte ühtegi venekeelset sõna? Eesmärk oli teha selgeks, kas ja kuidas saab toimetused võõras linnas aetud, kui keelt ei oska. Selle jaoks otsustasin üles otsida ühe vaatamisväärsuse, küsida välikohviku soovitusi ja allergikuna teha kindlaks, kas söögikohas müüdavas toidus sisaldub laktoosi, gluteeni või pähkleid.

Hakkasime koos fotograafiga Narva linnusest eemale kõndima eesmärgiga ära eksida. Kõndisin umbes saja meetri kaugusele, nii et linnus jäi meist ühe parempöörde taha. Fotograaf peitis end lähedalasuvasse põõsasse ja mina kõndisin läbi pargi, näol kohkunud pilk, justkui oleksin eksinud. Mida ma päriselt teeksin, kui näiteks reisibuss ootaks mind Narva linnuse ees, aga mina oleksin eksinud ja telefonita? Küsiksin linnaelanikelt teed.