Natalja lugu – joodikute lapse valikud
Natalja (nimi muudetud) kasvas üles Ida-Virumaal. Tal oli vanem vend, ema ja isa – ja samas ei olnud ka. Ema ei olnud päris ema rollis ja isa ei olnud päris isa rollis – nad olid rohkem aega joodikute rollis. Nii kaua kui Natalja mäletab, ei ole neil kunagi raha olnud. Kuigi vanemad töötasid kohalikus tööstuses, siis oma koduses elus nad eriti tootlikud ei olnud. „Ma häbenesin koolis ka käia. Mu üle naerdi, sest mul ei olnud ju riideid ega mitte midagi,” räägib Natalja. „Mul oli vaid üks sõbranna, kellega ma rääkisin.”
Kuigi joomine oli saanud perekonna traditsiooniks juba ammu, siis eriti hulluks läks just ema joomine kui Natalja oli 12–13-aastane. Siis ei suutnud vanemad enam oma kommunaalmakseid tasuda ja nad visati nende korterist välja. Läinud abi küsima kohalikust sotsiaalosakonnast, anti neile nii-öelda sotsiaalpind. Selleks oli korter avariiseisundis majas, kus akendel polnud klaase ees, vaid lihtsalt augud. Elektrit seal samuti polnud. Natalja mäletab, et nad kolisid sinna aastavahetusel väga külma ilmaga. Ainsana suutsid nad katta aknaaugud vaipadega. Majas puudus tualett ja dušš. Tualetti asendas ämber.
Kõigele vaatamata käis Natalja koolis edasi. Kooli oli viie kilomeetri kaugusel ja sinna korralikku teed ei läinudki. „Mäletan, et talvel oli väga sügav lumi, sumpasin sealt läbi. Iga päev edasi-tagasi.”
Söögiks vaid aegunud toit
Süüa neil kodus ei olnud, seda pidi endale ja vanematele hankima Natalja. Abi tuli tuttavatelt. Üks tuttav noormees töötas kaupluses autojuhina, kes tõi vabatahtlikult talle aegunud toitu. „Ma mäletan hästi, ükskord tulin koolist ja mõtlesin omaette, küll oleks hea tulla koju ja juua kuuma kohvi ning süüa kooki. Ja kui koju jõudsin, siis mis ma näen: see poiss oli meil külas ja ütles, et mul on sulle üllatus – pakk kohvi ja kooki! Ma istusin pool tundi, ei tahtnud seda isegi puutuda, lihtsalt vaatasin. Ta ütles, et hakaku ma juba sööma, läheb külmaks.”
Tal on siiani meeles, kui ükskord anti neile suur kartulikott. „Ma tean umbes sadat kartuli valmistamise viisi – sest meil terve pere ainult kartulit sõigi!”
Stabiilsusest olid kaugel ka peresuhted, mis taandusid tihti füüsiliseks arvete klaarimiseks. Impulsiivne ema läks isale kallale, süüdistades teda selles, et neil kõik allamäge läks. „Isa ütles mulle, et ta ei hooli sellest, et ema peksab teda, sest ta armastab teda nii palju.”
Natalja lõpetas 9 klassi ja pärast seda ei teinud enam midagi. „Koolis keegi ei pidanud minust lugu,” meenutab ta.
Nende majas elas ka üks vanapaar, kellel käis tihti külas tütar, kes töötas Tallinnas ja teenis hästi. Alati tuli ta külla, süli täis kingitusi. Ei läinud kaua aga, kui see naine tegi tutvust ka Nataljaga. Õige pea sai tüdruk teada, et see naine teenib seda raha prostitutsiooniga. Ka tema elas enne seda samasugustes tingimustes nagu Natalja. Kui see naine hakkas sõitma Tallinna, siis tema elukvaliteet tõusis. Tal oli oma kodu. „Ta pakkus alati: tule minuga kaasa. Aga ma ütlesin talle: ei, see pole minu rida,” räägib Natalja. Ent siis juhtus midagi, mis Natalja endast välja lõi. Tema noormees, kellesse ta oli juba väga kiinduda jõudnud, jättis ta maha. Seesama naabrinaisest sõbranna oli just siis jälle külas käimas ja pakkus talle lohutust. Ta ostis šampust ja tuli talle külla. Natalja rõhutab – see oli kauplusest ostetud pudel, tema jaoks midagi müstilist – enamasti temal endal kauplusse asja ei olnud. „Jõime seda. Ta jälle pakkus, lähme lihtsalt Tallinna, saad ennast tuulutada ja mõtted mujale. Ma ei olnud siis kordagi Tallinnas käinud, üldse mitte kusagil polnud käinud. Siis mõtlesingi, et lähen väikesele puhkusele.”
Tallinnas võeti neid vastu ühes korteris, mis nagu Nataljale hiljem selgus, oli korter-bordelli nii-öelda staap. Välja nägi see tavalise korterina, kus viibisid mõned naised ja üks mees, autojuht. See oli nende koordinatsioonipunkt, kus naised puhkasid ja kust nad saadeti klientide juurde. Seal kliendid kunagi ei käinud. Kõik naised olid Natalja vastu väga sõbralikud ja soojad, tegid temaga tutvust ja pakkusid asju. Ka meesterahvas oli leebe ja rahulik, kõik lasid tal lihtsalt olla – ta oli nagu oodatud külaline, justkui maalt külla tulnud kellegi sugulane.
Kingitused ja raha
Järgmisel päeval andis teda kutsunud sõbranna talle 100 krooni ja ütles, et mingu linna peale, ostku endale midagi! Natalja polnud sellist raha ennem näinud, veel vähem oma käes hoidnud või osanud unistadagi, et saab selle vabalt lihtsalt enda peale kulutada. Õhtul joodi jälle šampust. Sama lugu käis veel paar päeva. Natalja tutvus naistega, nägi, kuidas nad tulid iga kord rahaga tagasi. Siis üks hommik äratas autojuht ta üles ja ütles, et tema sõbranna on kusagile ära läinud, aga neil on nii hea tellimus, kas ta ei oleks hea inimene ja aitaks välja.
„Ma ütlesin, et ma ei oska ju midagi. Tema aga, et ma ei pea midagi tegema, üksnes teise naisega kaasa minema ja ilus olema. See teine naine teeb kõik.” Kui nad kohale läksid, oli ta silmitsi oma kahe esimese nii-öelda kliendiga, kahe mehega. Kui ta mõne tunni pärast korterisse tagasi tuli, anti talle 600 krooni. „Küsisin: mis see on? „See on sinu palk!”” Ainuüksi see, et keegi talle otseselt raha annab ja veel sellise summa, oli tema jaoks nii hoomamatu – Natalja maailm oli peadpidi pööratud.
Pärast seda ei näinud ta kutsujat sõbrannat enam kunagi. Esimese asjana ostis ta saadud raha eest kodule aknad. Siis tegi kogu toale remondi, kuid lõpuks jäid tema vanemad ka sellest kodust ilma. Natalja ei ole muud rahateenimise võimalust oma ellu leidnud.
Nüüd on Natalja 20-ndates. Ta on kogu aeg üksi elanud. Teiste inimeste usaldamise ja sotsiaalse suhtlemisega on probleeme. Tekkinud on tõsised tervislikud probleemid, mis seotud seksuaalse tegevusega ja vajaksid ravimist.
Psühholoog Roman Krõlovi kommentaar
Kui lapsel pole perekonnas viibimine ohutu, keegi ei tunne tema vastu huvi ega hoolitse, ei ole inimest, kes toetaks, ja teda ei väärtustata, siis viib see sageli raskete psühhotraumade tekkimiseni. Emotsionaalne, füüsiline või seksuaalne vägivald lapsepõlves mõjutab lapse psühholoogilist isiksuse arengut, mida hiljem kasutatakse kurjategijate poolt ära.
Haavatavust iseloomustab ka ohvri terav psühholoogiline kriis värbamise momendil – lahutus, lähedase inimese reeturlik käitumine, lähedase surm, töö ja kodu kaotus. Haavatav on ka alaealine ohver, kelle elukogemus ei võimalda hinnata ega ette näha olukorda, kuhu teda võidakse suunata.
Psühholoog Roman Krõlov on inimkaubandusohvrite ja prostitutsiooni kaasatud naiste rehabilitatsiooniprogrammi juht.
Varastatud hinged
Kadri Ibrus, Inimkaubanduse erilehe toimetaja
Nende relv on vaikimine. Just tänu vaikimisele, häbitundele ja hirmule õnnestub kuritahtlikel inimestel müüa teisi inimesi ja neid ekspluateerida.
See siin, hea lugeja, on meie vasturelv neile. 18. oktoobril tähistatakse üle maailma rahvusvahelist inimkaubanduse vastase võitluse päeva. Ja täna me räägime kõigest sellest, millest inimkaubitsejad kedagi rääkimas näha ei taha.
Toome teieni kolme Eesti naise loo. Need julged naised olid nõus meile rääkima, kuidas nemad ära kasutatud said. Kõigi naiste nimed on nende turvalisuse tagamiseks muudetud.
Need lood on just sellest esimesest sammust, sellest manipulatsiooniprotsessist, tänu millele inimesed leiavad end olukordadest, kust neil väljuda on juba väga keeruline. Ei ole kerge sellest kõigest rääkida – paljuski tunnistada oma enda haavatavust ja valesti astutud samme. Ent need naised olid nõus seda tegema teiste inimeste kaitseks. Et sellest loeksid nii potentsiaalsed ohvrid kui ka kõrvaltvaatajad. Inimesed, kes saaksid sekkuda ja aidata, kui nad midagi sellist märkavad. Loodetavasti loevad seda lehte ka inimesed, kes sellist teenust ostavad, ja need, kes teiste kannatuste pealt teenivad.
Me näeme, et inimkaubandus võib olla osa rahvusvahelisest organiseeritud kuritegevusest oma kõige laialdasemas vormis, kuid see võib esineda ka kujul, kui abikaasa müüb oma naist. Või lapsevanemad oma last. Sealt saab see kõik alguse. Olematust perekonnast ja olematust armastusest.
Kuidas see salakaval maailm seestpoolt välja näeb, aitavad meile lahti selgitada spetsialistid, kes igapäevaselt seda võitlust peavad ja ohvreid taas inimeste sekka toovad.
Lugegem, mõelgem, märgakem ja sekkugem!
Inimkaubanduse erileht ilmus 18.oktoobri Eesti Päevalehe vahel. 18.oktoober on rahvusvaheline inimkaubanduse vastane päev.
