NATO asub Eesti kohal madalalt lendamist harjutama
Maikuisel NATO tippkohtumisel USA-s Chicagos kiideti ametlikult heaks natuke aega varem Eesti jaoks saavutatud ülioluline kokkulepe. Meie liitlased otsustasid tähtajatult pikendada Balti riikide õhuturbemissioonide jätkumist. See tähendas arusaamist, et ei Eestil, Lätil ega Leedul ole niipea rahaliselt võimalik ega ka mõttekas omaenda õhuturbeks lennukeid soetada.
Kuid ega NATO liitlased, kes siin kuuekuuliste rotatsioonidega nn vihmavarju tekitavad, lihtsalt heast tahtest seda otsust ei teinud. Eestil tuli koos Läti ja Leeduga välja panna ka oma pakkumine ehk pakett, mis aitab siin lendaval riigil natuke kas või näiteks kulusid katta.
Kuid peaaegu on varju jäänud algatus, mille väljaarendamise lubadus tõstis kõvasti NATO liitlaste huvi jätkata õhuturbemissioone tähtajatult. Nimelt on Eesti õhuvägi juba mõnda aega töötanud vaikselt, ent sihikindlalt selle kallal, et arendada siinses õhuruumis välja võimalikult mitmekesised treeninguvõimalused liitlaste sõjalennukitele.
Osa õhuturbest
Õhuväe staabi ülem kolonelleitnant Jaak Tarien selgitas Eesti Päevalehele, mida see kõik endast täpsemalt kujutab. Tema sõnul on õhuväljaõppealade loomise mõte tihedalt seotud NATO õhu-
turbemissiooniga ja liitlastelt saadud tagasisidega. „Juba alates sellest ajast, kui Belgia 2004. aastal NATO-ga liitumise ajal esimesena õhuturbemissiooni siia saatis, on meile räägitud murest, et piloodid ei saa siin piisavalt treenida ja kaotavad seega oma oskusi. Aga kuna nad panustavad siia nii olulise võimega nagu õhuturve, siis pole seda palju, et luua nende lennukite ja pilootide jaoks vajalikud väljaõppealad,” märkis ta.
Ning ega NATO lennukitele treenimisvõimaluse loomine Eesti taevas pole hea kitsalt nende jaoks. Sel on ka laiem tähendus. „See on selgelt ka osa heidutusest ja õhuturbemissiooni nähtavusest, kui meil lennatakse tihedamini,” rõhutas õhuväe staabi ülem.
Mismoodi õhuharjutusväljad välja näevad ja toimivad? Selle avamiseks näitas Tarien Eesti õhuruumi kujutavaid kaarte ja neile joonistatud sektoreid.
Juba mõnda aega on meie taeva teatud sektorites olnud NATO lennukitel võimalik teha õhuvõitlusharjutusi õhuruumi kõrgemas osas. See tähendab, et umbes kolmest kilomeetrist kõrgemal. Kuid täiesti uus asi on alles mai algusest kehtivad madallennu harjutusalad (vt kaarte). Neil märgitud aladel on pilootidel võimalik harjutada lendamist isegi nii madalal kui 200 meetrit. See tähendab, et sama madalal, kui on toimunud vabariigi aastapäeva ajal liitlaste pidulikud ülelennud kaitseväe paraadil.
Kuid Tallinnas või mõnes muus suuremas linnas toimuvalt paraadilt üle lendamine on pidulik erand. Nagu kaardilt näha, pole suuremate linnade lähedusse madalate treeninglendude jaoks lennukitel asja. Kolonelleitnant Tarien kinnitas ka seda, et isegi lubatud madallendude harjutusaladel on pilootide jaoks kaartidel märgitud asulate kohad ja neid tuleb treenimisel ka lubatud aladel vältida.
Matsalus ei lennata
Õhuväe staabi ülema sõnul nõudis madallennu treeningualade paika panemine väga paljude asutuste koostööd, kuid see sujus hästi. „Tahaks kiita Lennuliiklusteenistuse AS-i, kes oli väga paindlik oma lähenemises,” rääkis ta. NATO lennukitele treeningualade loomine ei tohi muidugi mõista ohustada tsiviillennundust. Sõjalennukid ei tohi lihtsalt niisama kuskil harjutama hakata, vaid peavad teatud aja jooksul soovitava harjutusala broneerima, millega siis tsiviillennundus saab arvestada. „Samuti tegime palju koostööd keskkonnaministeeriumiga, nagu kaardiltki näha, siis näiteks Matsalu looduskaitsealal lennata ei tohi.”
Tarien selgitas ka seda, miks on madalalt lendamise harjutamine sõjaväepilootidele väga tähtis. „Madalalt lendamine on taktikaline protseduur vaenlase vastu, kelle õhuruumil on väga hea radarikate. Siis tuleb lennata n-ö radarite alt. Ja seda peab kogu aeg harjutama, sest kiirused on lennukitel väga suured ning seega nõuavad pilootide oskused pidevat lihvimist.”
Kuid kõrg- ja madallennu harjutusalade loomine pole veel kõik. Liitlased lendavad siin lennukitega, mille piloodid peaksid harjutama ka õhk-maa-tulistamist ja pommide viskamist. „Ja mõned riigid tahaksid ka seda siin harjutada. Seepärast on meil plaanis 2014. aasta lõpuks kaitseväe keskpolügooni baasil käivitada ka selliste treeningute võimalus,” sõnas õhuväe staabi ülem, viidates, et töö õhuharjutusalade väljaarendamise kallal pole veel lõppenud.
Kuna Balti riikide õhuturve käib ühise mütsi alla, siis ei pinguta Eesti üksinda õhuharjutusväljade väljaarendamiseks. Samasisuline töö käib ka Leedus ja Lätis. „Lõppeesmärgiks on luua ühtne süsteem kõigi Balti riikide peale,” kinnitas kolonelleitnant Tarien.
Et Eesti sai üldse NATO sõjalennukite kõikehõlmava õhuharjutusala ideega välja tulla, on osalt tingitud nii meie kui ka teiste Balti riikide vähesest tsiviillendude tihedusest. See tähendab, et treeningud ei sega kuidagi tavaliste inimeste õhutransporti.
Õhuväe staabi ülema Jaak Tarieni sõnul on tiheda lennuliiklusega liitlasriigid olnud seetõttu oma lennuväe treeninguvajaduste rahuldamisega vägagi kimpus. „Ühe Kesk-Euroopa riigi esindaja oli näiteks väga huvitatud, kuuldes harjutusalade loomisest siin. Just oma riigi tsiviillendude suure tiheduse tõttu käis sealne lennuvägi harjutamas hoopis Kanadas, mis on üpris kallis ettevõtmine.”
Liitlastelt saadud positiivse tagasiside tõttu oli Tarien ka väga lootusrikas, et õhuharjutusväljade loomine võiks meelitada liitlasi siia oma piloote treenima ka sel ajal, kui nad pole otseselt ametis õhuturbega. „Tänapäevased sõjaväe missioonid on enamasti kaugel eemal kodust, mistõttu on vaja harjutada ka seda, kuidas saabuda võõrasse tugibaasi. Kuidas seal kõik lennukite teeninduseks vajalik üles seada, siis lennata nädal-paar ja asjad taas kokku panna,” rääkis ta.
See omakorda tähendab, et Eesti poolt treeningulendudele pakutav on ideaalne siis, kui Ämari sõjaväelennuväli hakkab täies mahus tööle.
