Vaevu-vaevu valgeneb. Peale visalt taanduva pimeduse varjab maanteeservi paks udu. Liiklust pole ollagi, pühapäeva hommik ja vabariigi aastapäev takkapihta. Ometi marsib tee ääres üksik mees ja tõstab erilise lootuseta tagant lähenevale autole hääletades käe. Pean kinni. Indrek Sammuli nägu mees, poolpikad lokid mütsi alt väljas, istub autosse.

Saame jutu peale. Mina ütlen, et olen ajakirjanik, kes on teel vabariigi aastapäeva sündmusi kajastama, tema räägib vastu, et on Ukrainast pärit sidetehnik, kes nüüd elab Eestis, täpsemalt Keila taga Laulasmaal. Päris kodu on tal Zaporižžjas, sõjapiirkonnale ebameeldivalt lähedal. Seal pole tööd ja sidemees on Eestis ametis. Täna oli ta varahommikul jalgsi teel Tallinnast Laulasmaale, sest eile õhtul oli linnas sõpradega väike istumine ja kuidagi on ju vaja tagasi saada. Peohõngu on märgata, aknad tõmbuvad uduseks, niipea kui mees autosse istub. Aga sest pole midagi, jutt on viisakas ja arukas, kuigi käib kolmes keeles: ei mõika mina hästi vene keelt, tema on nõrgavõitu eesti ja inglise keeles. Aga sellest ei saa end ometi segada lasta.