Me olime väga raskes olukorras 1980. aastatel ja hiljemgi. Aga maailma toidu- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO) on Nicaraguat toonud vaesuse vähendamise eeskujuks. Äärmine vaesus on vähenenud. 1993. aastal elas 19,4% elanikkonnast äärmises vaesuses, vähem kui ühe dollariga päevas. Nüüd on see 14,6% — jätkuvalt palju, aga vähem. Need on inimesed, kes kerjavad tänavail. Alatoidetud inimeste arv oli üle 1990. aastal 55%, nüüd on see 20%. Me täidame sellega rahvusvaheliselt kokkulepitud aastatuhande esimese arengueesmärgi.

••Kuidas te seda teete?

Me töötame inimestega maapiirkondades. Kui neil on kanu vaja, siis nad saavad kanad. Mitte palju — kolm, neli, viis ehk — ja nad peavad need üles kasvatama, nende tegevust jälgitakse. Pole nii, et võtad nad lihtsalt vastu. See võib olla ka siga. 230 000 peret osaleb „Toit töö eest” projektis. Samuti sotsiaalabi, mikrolaenud, kõik need asjad üheskoos. 2006. aastal olid meil elektrikatkestused kestusega kuni 12 tundi. Nüüd neid enam pole. Nüüd me oleme vähem sõltuvuses naftast, meil on tuuleenergia, kuumaveeallikate energia. Ja seda kõike arenguabi tõttu Taiwanilt ja Venezuelalt, kellelt me saime generaatoreid. Me saime ka naftat Venezuelalt ja maksime toiduainetes — riisi, ubade, kohvi ja banaanidega. Meil on solidaarsuskaubanduse kokkulepe teiste Ladina-Ameerika riikidega.