Sest me oleme riigiteater. Me oleme osa avalikust sektorist. Me saame raha ühiskonna käest. See paneb meile ka kohustuse selle ühiskonnaga suhestuda. Aga muidugi me ka tahame suhestuda. See aitab lähemalt uurida võimu kui säärast, sh iseenese sümboolset võimu, millel on suur ühisosa igasuguse võimuga, sh poliitilisega. Jah, muidugi on. Sest NO99, teatrikunst või üleüldse kultuur ei ole midagi poliitikavälist ega apoliitilist. Ta ei asu kõrgemal kui ülejäänud ühiskond. Ta ei asu väljaspool ühiskondlikke suhteid. Loomulikult on teatril ka täielik õigus poliitikaga mitte tegeleda, aga kui ta juba tegeleb, siis on ta võrdne sellega, mida käsitleb. Ta pole halvem, aga ta pole ka parem. Ja see tähendab, et kunsti suhe võimu võiks tunnistada moraalispektris ka muid värve peale moraliseerimise.

Kuidas asetub Edgar Savisaare muusikal teie mõtete ja plaanide järgi samal ajal täie hooga tuuritavatesse valimiskampaaniatesse?

Muusikalist ei ole võimalik rääkida, sest proovid alles käivad ja lavastus pole valmis. Kuid muusikali idee suhestub pigem psühholoogilise kaitse kummalise kontseptsiooniga. Ma ei räägi siin spetsiifiliselt Ilmar Raagi ametikohast, vaid laiemast viimaste aastate arengust. Kui demokraatlik ühiskond hakkab tegutsema selle nimel, et riiklikult juhtida tõevoogusid, on viimane aeg korraldada mõned psühholoogilised rünnakud. Me oleme kuulnud näiteks päris palju pahameelt, et meie muusikal (mida keegi pole näinud) on eetiliselt vale, sest see aitab Kurja troonile. Nu-nuh. Kui üks teater suudab tõesti mõne oma lavastusega demokraatiat sedavõrd palju mõjutada, et määrab valimiste tulemuse, ütleb see ju üht-teist demokraatia tervise kohta. Meenub Bertolt Brechti Galileo, kes ütleb: „Õnnetu pole mitte see maa, millel puudub kangelane, vaid selline, mis teda vajab.”