Demokraatlikul riigil on vastutus luua vähemalt formaalselt keskkond, kus inimesed on seaduse ees võrdsed. Kuni kooseluseaduse rakendusaktid puuduvad, pole see toimunud. Meie ühiskond lähtub sellest, et vabadusi ja õigusi tuleb piirata siis, kui need vabadused hakkavad segama teiste inimeste võimalusi ja vabadusi. Seega tuleks põhjendada hoopis osade inimeste õiguste puudumist. Kooseluseaduse ja samasooliste paaride õigustega on aga ajaloolistel põhjustel läinud kahjuks teistpidi. Riik ei tohi diskrimineerida ja peab hoolitsema kõigi oma ühiskonnaliikmete eest. Me ei tohiks hinnata praegusi noori samade standardite järgi, mille järgi hinnati eelmisi põlvkondi, sest nii jääme kinni vananenud ideedesse, kuigi ülejäänud maailm on mõistnud, et need ei ole põhjendatud.

Ma mõistan, et poliitikas toimub rivaalitsemine, üksteisele ärapanemine ja ka kompromisside otsimine. Küll aga ei mõista ma, miks on nii põhimõttelise ja noorte jaoks ka elementaarse ning enesestmõistetava teema ümber tekkinud jagelemine ja köievedu, mille edasi kestmise ajal pettuvad ja pakivad kohvreid mitmed Eesti inimesed. Riigil on kohustus hoida oma liikmeid, mitte nende probleeme pisendada või jätta neid kõrvale poliitareenil punktide kogumise nimel.

Kooseluseaduse tähtsust ei tohi pisendada ega märkamata jätta. Ma tahan, et koos sõpradega saaksin öelda „Mina jään!“. Praegu julgen vaid öelda, et äkki jään, sest mu sõbrad räägivad üheotsapiletite ostmisest ja Eestist lahkumisest. Minnakse sinna, kus ei pea selgitama, kellega sa koos tulumaksu maksad või last kasvatad. Mujal ei pea peitma ja oma elukaaslasest ainult parimatele sõpradele rääkima või vaid sõbrana tutvustama. Kui vaadata, kuhu minnakse, siis see ei ole Venemaa vaid on Soome, Norra, Kanada või USA.

Mida rohkem on õnnelikke inimesi, seda paremini läheb riigil. Me ei saa endale enam inimeste kaotamist lubada. Aeg on rakendusaktid vastu võtta ja siis on meil ka rohkem rõõmsaid ja Eestisse panustavaid inimesi.