Norman Aas: kohtu seisukohad maadevahetuse asjas on üllatavad
Eile kahtlusalused õigeks mõistnud kohtuniku Valeri Lõõniku käest saab kõige suurema vee kaela prokuratuur. Kohtuniku otsuses on kirjas, et väga palju tõendeid ei saa kasutada. Mida see ütleb prokuratuuri töö kohta?
Etteheidete osas pean ütlema, et neid käsitletakse apellatsioonis. Mina väga detailselt neid asju ei tea ja konkreetselt süüvinud veel ei ole.
Aga põhimõtteliselt nägi kohus (kui me räägime jälitustegevusest) kaht probleemi. Esiteks olid kohtumäärused toimingute läbiviimiseks antud kas liiga kergekäeliselt või ei olnud korralikult põhjendatud. See on hinnangu küsimus, sest prokuratuur ja kaitsepolitsei tegutsesid määruste alusel. Teine etteheide, mis sealt välja paistab, on see, et justkui oleks tehtud jälitustegevust kohtulubade välisel ajal.
See on lausa kirjas, et Einar Vettuse kõnet on pealt kuulatud määruse väljaandmise kuupäevast ka varem.
Nii palju kui mina informatsiooni oman, ei saa ma kinnitada selliseid väiteid, et ükski jälitustoiming oleks toimunud väljaspool kohtu luba ja tähtaega. Kindlasti tuleb arvestada seda, et aastal 2005, kui see protsess alguse sai, oli menetlusseadus alles aasta varem jõustunud ja kindlasti oli see praktika praegusest erinev.
Üks probleem oli see, et vanasti (naerab selle sõna peale – L. T.), ütleme, et 2005. aastal oli uue menetlusseaduse algusjärgus kohtute praktika jälituslubade väljastamisel selline, et pealtkuulamiseks anti luba näiteks kaheks kuuks, aga nende kahe kuu vältel tohtisid pealt kuulata ainult 20 päeva ja seetõttu on tähtaegade lugemine raskendatud.
Kas see tähendab, et kohus ei saanud sellest aru?
Ei… Tähendab, seadus ei välista sellist juhtumit, kus kohus ütleb, et ma annan loa pealtkuulamiseks kuu aja jooksul, aga ainult üheks päevaks. Prokuratuur või jälitusasutus saab selle päeva ise välja vaadata ning see võib olla mõjutatud väga mitmest asjaolust. Näiteks on vaja pealt kuulata mingit kohtumist, aga oletame, et see kohtumine lükkub edasi.
Aga nüüd tagantjärele on kohtu jaoks tekkinud probleem aegade kokkulugemisel. Kui on kaks tähtaega – ühes kohas kuu aega, teises kümme päeva –, mis see siis tähendab? Ja sellest on kohus teinud järelduse, et mingid tähtajad on olnud pikemad kui kohtu load. Minule teadaolevalt ei ole need olnud pikemad. Kohus andis selle loa võib-olla kümneks päevaks kahe kuu jooksul, aga kui see kümme päeva sai täis, pidi uut luba taotlema. Kuigi lõppkuupäev ei olnud saabunudki.
Neid detaile on hästi palju ja ma saan täiesti aru, et nende läbitöötamine võtab aega. Aga mõned nendest teemadest otsuses on olulisemad. Näiteks seab kohus kahtluse alla selle, et prokuratuur ja kaitsepolitsei olid juba mitu päeva varem kindlad, et kinni peetud isikud võetakse kohtu poolt vahi alla. Samuti, et nad saavad kindlasti oma jälitusluba pikendada. Et põhimõtteliselt hindas kohus, et prokuratuur sõitis eeluurimise ajal kohtunikest teerulliga üle ja sai eeluurimiskohtuniku käest kõik, mis tahtis.
Mis ma oskan öelda… Väga kummaline seisukoht iseenesest kohtunikult, kes töötab sealsamas kohtus ja peaks kõige paremini neid asju teadma. Sealhulgas ka seda, et eeluurimiskohtuniku otsuseid ei ole võimalik ennustada.
Kohus ei viita ka ühelegi faktile, millel ta arvamus ka põhineb. Ma ei tea, miks kohtule on jäänud kohtusüsteemist selline mulje, nagu oleks teisi kohtunikke mõjutatud.
Kui maadevahetuse teema oli niivõrd keerukas asi ja pretsedendid puudusid, siis kuidas said prokurörid lubada endale selliseid apsakaid tõendite esitamisel?
Tõendite lubatavuse ja mittelubatavuse teema on selle esimese kohtuastme jaoks olnud üks põhiteema. Kindlasti on siin küsimusi, mida kõrgemates kohtuastmetes tuleb üle arutada. Protsessi alguses ei olnud kriminaalkohtusse jõudnud ükski asi, mis oleks analüüsinud jälitustegevust või menetlusseaduse küsimusi. Kohtupraktika on tulnud ka hiljem – 2008, 2009, ka sel aastal on olnud mitmeid lahendeid, mis tegelikult räägivad, kuidas tuleb menetlustegevuse puhul seadust mõista. Me oleme ka uute teadmiste valguses oma teadmisi ja arusaami üritanud kujundada.
Need esimese astme kohtu seisukohad on mõneti üllatavad ka mulle, sest senise riigikohtu praktika valguses ei oleks seda oodanud. Lubatavuse ja tõendite kontrolli osas on riigikohus lahendid teinud ja minu teada olid prokuröri seisukohad riigikohtu hinnangutega kooskõlas. Nüüd on kohus jõudnud teistsugusele seisukohale.
Kas on võimalik ka see, et protsess suunatakse tagasi esimese astme kohtusse ja siis läheb veel seitse aastat, enne kui me lõpliku otsuse saame?
See on nüüd väga teoreetiline arutelu, sest väga tänamatu oleks ennustada, mida ringkonnakohus otsustab. Juriidiliselt on võimalik kaks lahendit: kas ta teeb ise otsuse ära, mille peale saab omakorda kaevata riigikohtusse. Aga ringkonnakohus võib leida, et esimeses astmes olid mõned sellised minetused, mida ei saa teises astmes kõrvaldada. Siis see tuleb esimesse astmesse menetluseks tagasi.
Siis tuleb tõepoolest ära lahendada mõistliku menetluse küsimus. Fakt on kindlasti see, et teist seitset aastat ei saa siia otsa liita ja rääkida mõistlikust menetlusest.
See teeb meile kõigile muret, kui kaua on see protsess juba toimunud. Kes lõpuks vastutab, kui ka riigikohus mõistab Villu Reiljani, Ester Tuiksoo ja Toomas Annuse õigeks? Kas Rahvaliidu kadumine poliitmaastikult või Merko Ehituse kahjumid on siis kellegi süü?
Siin on sellist põhjuslikku seost minul natuke raske näha. Ma arvan, et äriühingute majandustulemusi mõjutab rohkem majandustegevus ja poliitilise erakonna toetajaskonda võivad mõjutada rohkem poliitilised protsessid erakonna sees kui pooleli olev kriminaalasi.
Tundub, et prokuratuuri maine on viimasel ajal saanud tohutult lööke, millest maadevahetuse asi oli nüüd viimane. Miks meile jääb prokuratuurist selline kehv mulje?
Esimene vastus on see, et prokuratuur ei tegutse ega saagi tegutseda väga palju, mõeldes oma mainele. Me ei tee siin oma otsuseid selle järgi, kas mõne süüdistuse esitamine tõstab meie mainet ja mõne asja tegemine langetab seda. See oleks vale.
Teine, mis tuleb välja viimase aja kaasusi vaadates, on see, et prokuratuur koostöös uurimisasutustega tegeleb väga keeruliste asjadega. Kui tõmmata võrdusmärk sinna, et mida rohkem võidab prokuratuur, seda parem maine on, siis lahendus oleks väga lihtne: me ei tegele enam keeruliste asjadega. Tegeleme näiteks ainult narkokuritegevusega või mõne muu teemaga, kus kohtupraktika on juba välja kujunenud.
Need nii-öelda mainet kahjustavad õigeksmõistmised on tulnud ikka korruptsiooni- ja majandusasjadest. Need on kõik keerulised asjad ja see tõestab, et prokuratuur julgeb nendega tegeleda. Kui jääb üles selline arusaam, et kui prokurör saavutab süüdimõistva otsuse, on ühiskond võitnud, ja kui mõistetakse õigeks, on justkui prokurör kaotanud, siis miks peaks üks prokurör sellega riskima. Tal ei selle võiduga midagi võita, küll aga on personaalselt väga palju kaotada.
Nii et teie ametialast vastutust selle otsuse taga ei tunne?
Ma olen üritanud seda lahti mõtestada. Ühelt poolt võib ühiskonnas olla ju selline ootus, et kui keegi nüüd võtaks vastutuse, siis oleks asjad kuidagi rohkem korras. Aga teistpidi, riigiametnike või asutuse juhtide koha pealt, on meie vastutuse alus see, et kas meie ise või prokurörid oleks rikkunud seadust või käitunud ebaeetiliselt, mida ma praegu ei näe.
Kohus samal ajal nägi, et prokuratuur on rikkunud inimeste põhiõigusi…
See on vaidlusobjekt. Prokurörid kavatsevad seda vaidlustada. Aga lõpetades siis oma lause ära – tänane tagasiastumine tookski kaasa selle fenomeni, millest ma enne rääkisin. See oleks väga halb näide järgmistele peaprokuröridele. Miks peaks järgmine peaprokurör riskima oma ametiga korruptsiooniasjade uurimisel?
Einar Vettus lisandus pealtkuulatavate nimekirja 22. aprillil 2006. aastal, pealt oli aga kuulatud ka tema sama kuu kolmandal kuupäeval maa-ameti töötajale tehtud kõnet.
Toomas Annust hakati pealt kuulama juba ühe varasema kriminaalasja tõttu, kuid teda sellest hiljem ei teavitatud, kuigi asitõendit kasutati.
Kohtunik ei olnud rahul ka näiteks asjaoluga, et prokuratuur kasutas eksperdina sama kapo ametnikku, kes osales ka läbiotsimistes ja asitõendite konfiskeerimisel. Kohtu arvates ei olnud ekspert seega erapooletu, vaid kaldus selgelt uurimisorganite poole.
Oktoobrini 2007 menetleti tehinguid pistisega seotud süütegude avastamiseks, alles siis kvalifitseeriti seaduslikud tehingud ebaseaduslikuks ning kahtlustatuna altkäemaksuga seotud kuritegudes kuulati üle Reiljan, Tuiksoo ja Annus.
Kohtu hinnangul hakkas pistist käsitlev süüdistus aeguma ja seetõttu oli vaja muuta süüdistus esimese astme süüteoks, altkäemaksuks, mis automaatselt pikendas süüdistuse aegumistähtaega kümnele aastale.
Kaitsepolitsei esitas juba enne Pedjasaare, Kanguri, Vettuse ja Libliku kinnipidamist Tallinna vanglale taotluse hoida neid üksteisest eraldatuna. Sellest järeldas kohus, et kapo ja prokuratuur olid juba mitu päeva varem kindlad, et kinni peetud isikud võetakse kohtu poolt ka vahi alla.
