Ohtlik linn – millised on siis need ohutud kohad?
Tuleb välja, et linna kõige ohutumad piirkonnad laiuvad Pärnamäel ja Kakumäel, tiheasustusaladest jääb esiseitsmesse Väike-Õismäe. Kuidas sealsetel elanikel läheb ja mida nad ise oma kandi turvalisusest arvavad?
Pärnamäe: modernsus ja maaelu segamini
Teletorni lähedal Sirptiiva tänaval laiub vaikne elurajoon. Valged ridamajad, pruunid pitsilised rõdud, männid, männid ja veel kord männid. Jaanika (30) on kahe põnniga õues, suurem keksib ringi, pisem pikutab turvahällis.
Vaatasime, et tegu on Tallinna ühe turvalisema piirkonnaga... “Ongi hea rahulik,” kinnitab Jaanika ja sülitab mängult kolm korda üle õla. “Kõiki tead, aga samas oled omaette. Ei ole läbisõitu kusagilt.” Jaanika pere elab Sirptiiva tänaval teist aastat. “Enne olime kesklinnas, aga kesklinn on ikka kesklinn,” märgib ta.
Üsna naabruses algab Pärna-mäe teelt Põdrakanepi tee, mis lookleb mööda avara aiaga maakodumajapidamisest, eakatest mändidest, kuuskedest, kaskedest ja saginat täis kuklasepesast. Kevadist linnukoori täis metsatuka taga on aga moodne rajoon ruumikate eramutega, millel on nii palju aknaid, et iga näppamiskalduvusega möödakäija tajub end jälgituna kümnetest silmapaaridest, olgu siis keegi toas või ei. Siin kasvavad põõsad ja tulbid, on näha, et õhtuti grillitakse ja tehakse väljas tööd.
Pirita ja Männiku kompositsioonid “Loodus müras”
Järgmine teivasjaam on kaardi järgi Peterburi tee äärne koht paekarjääri naabruses. Tõepoolest – õhu vallutanud peentolmuosakesed, nn üle-varvaste-liiklus ja kõrvulukustav müra pole riskianalüüsi mõistes risk, mis linnaelu dramaatiliselt pahupidi lööks.
Paraku on siin ohutus paigas magistraaltee liiklusmüra nii vali, et Pirita jõe maalilisust nautima suundudes tuleb fotograafiga suheldes karjuda.
Kui lärm välja arvata, on koht märkimisväärselt vaikne. Üks üle puulatvade tõusev viilkatus, kaks tugeva teelainetuse pärast aegluubis kohale manööverdanud autot jõekaldal, kalamees lanti loopimas. Nurga taha kaduvad käänulised rajad lausa ahvatlevad jalutama.
Männikul sihime Pumbajärve ja Väikejärve vahelist ala ja ausalt öeldes kohapeal küll enam aru ei saa, kumma äärde jõudsime. Automüra puudub, helitausta loovad edukalt õngemehed.
Nõmme, kus autod jäävad terveks, aga aknad mitte
Nõmmel Haldja tänaval riisub Vilma Mägi (86) aias. Koer Roki jookseb haukudes jupp aega piki aiaäärt, enne kui vanaproua teda märkab. Kuulmine on veidi töntsiks jäänud. “Mis ta ikka on, 60 aastat elan siin,” kiidab Vilma.
Pere on kahes majas, vanaemal on kaks tuba ja köök. Sellest täiesti piisab. Ja ohutu on elada ka, kui kõrvale jätta kukla taga istuv hirm, mis kaasneb kohe kõrval tegutseva onkoloogiahaigla ja sealse kiiritusaparatuuriga.
Oma naabreid teab Vilma nii palju, kui “üle aia” suheldakse. Näiteks üle tee korrusmajas elasid enne üliõpilased, enam küll mitte. Mis on oma kandi suhtluse retsept? “Oleme nii hästi läbi saanud, pole kellelegi midagi ütelnud,” ütleb vanaproua.
Vastasmaja elanikud Einar (75) ja Selma Kiolein (73) on suvemajast just tagasi jõudnud. Selmal on õhuke kampsun ja ta tunneb, et sai vist tuule käes veidi külma. “Keldrisse on küll kaks korda sisse murtud, viis aastat tagasi, ja ära viidud üht-teist,” paneb Einar turvalisusele hinde.
Aga autod on terved ja “ju siis pätte ei liigu eriti”. Kuigi haiglaaknaid käis keegi sisse viskamas. “Ega kurta ei saa,” leiab Einar. Ainult naabreid pere väga ei tunne. “Iga perekond on ikka omaette,” kinnitab Selma. “Mingisugust läbikäimist pole kohe üldse,” lisab Einar ja märgib pisut teravalt, et neil majas ikka on üks inimene, kes kõiki teab.
Kõik head inimesed ja tipp-topp turvalisus
Kakumäel jääb kõikvõimalikest ähvardustest ja hirmumärkidest puutumata Merirahu ja Umboja tänava äärne kant. Veel täpsemalt laiub turvaala Õismäe rabas, mille naabruses meri panka sööb. Ahvatleva selgusega joonistuvad kaardilt välja veel Tähetorni tänav, Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala ja Ülemiste vanakese valitsetava järve lõunaosa.
Ohukriipsukestest jäävad kaartidel peaaegu puhtaks ka Väike-Õismäe ringtänavad. Kuigi väike risk säilib, sest tegu on lennuvälja läänepoolse lennukoridori algusega. Siin Õismäe teel jalutab valge koerakesega Ljudmila (62). Sikutab tuule kaitseks kapuutsi pähe. Läheb küll tööle, aga natuke juttu on sellegipoolest nõus ajama.
Ljudmila on pensionär, aga töötab kahel kohal ja on lisaks tõeline Õismäe patrioot. “Oi, siin on suurepärane elada! 35 aastat elan ja olen rahul. Kõik on hästi,” kiidab ta. Naise sõnul on turvalisusega piirkonnas tipp-topp. Ja inimesed...
“Inimesed on head! Venelased ja eestlased... Tean oma naabreid, nemad kõik on normaalsed!” löövad õismäelase silmad särama.
