Eestile, igaveseks

Tatjana Stomahhina, juudist isa ja venelannast ema tütar, on sündinud Moskvas. Lapsena tajus ta, et ei kuulu keskkonda, mis surub isiksust alla, on šovinismist tiine. Töötas lennukitehases, aga otsis hinges oma teed – luules, kunstis. Armus korduvalt Eestis käies Eesti ilusse, vabameelsusse.
Millalgi Eesti saatkonnas hakkas silma kutse kunstiakadeemiasse. Tatjana tuligi kahe aasta eest kohale, unelmatemaale, et siin kunstnikuks saada ja üksikemana poeg suureks kasvatada. Poja isaga oli ta kohtunud eesti keele kursustel, tolle vanaema oli eestlane. Tatjana kasvatas poega algusest peale Eesti jaoks, viis ta saatkonna pühapäevakooli keelt õppima.
Kui Tatjana koos pojaga Eestisse saabus, algasid sekeldused. Sellepärast, et Tatjana pole ärigeenius ega juuraprofessor. Ta vaba linnuhing ja universumisse suunatud pilk usub pigem inimeste headusse, mitte seaduste ja raamatupidamise ülimasse jõusse.
Kõigepealt selgus, et välismaalane saab õppida ainult tasulisel kohal hinnaga 1000 eurot semestris. Järgmiseks selgus, et elamisluba õppimiseks ei saa taotleda Eestis, vaid seda peab tegema Moskvas. Aga Moskvas olid juba kõik sidemed läbi lõigatud. Ent hakkama ta sai. Innustas usk: kindlasti vajab Eesti inimest, kes oskab kümmet keelt.
Tekkisid uued sekeldused. Kui sulle on antud elamisluba õppimiseks, siis välistab see töötegemise. Seadus näeb ette, et kui ühele kohale kandideerivad Eesti kodanik, Euroopa Liidu kodanik ja Vene kodanik, siis kõigepealt tuleb eelistada esimesi. Venemaalase dokumentide vormistamisega on tööandjail ju palju janti. Üle jäid illegaalsed tõlked, illegaalsed keeletunnid. Mõne töö müümine. Eurotoetused ja stipendiumid on Vene kodanikule Tatjanale välistatud. Eesti kodakondsus nõuab aga kaheksat kohapeal elatud aastat.
Selle taustal, kuidas isamaalise partei liikmed äritsesid elamislube Vene rikkuritele, kellest osa ei kavatsenud Eesti heaks lillegi liigutada, püüdis Tatjana maale müüa, tõlkeid teha. Kümme eurot on tema jaoks suur summa, mille eest tatart osta. Koos juudi kogukonnast saadava toiduabiga aitab see nädala hinges püsida. Peaasi, et Liivalaia gümnaasiumis seitsmendas klassis eestikeelset haridust saaval pojal süüa oleks. Juudi kogukond maksab kinni ka lapse kohustusliku tervisekindlustuse, aga enda oma – 1000 eurot aastas – peab Tatjana ise leidma.

Welcome to Estonia

Peenelt öeldes pole Tatjana äriplaan jätkusuutlik. Praegu pole tal raha õppemaksu tasumiseks, aga tähtaeg kukub. Jääb raha uuel nädalal tasumata, tuleb eksmatrikuleerimine. Kui õppur eksmatrikuleeritakse, teatab ülikool sellest migratsiooniametnikele, kes tühistavad elamisloa. Elamisloata inimene on Eestis illegaal, kurjategija, kes peab lahkuma. Kui ta vabatahtlikult ei lahku, järgneb väljasaatmine.
Loomulikult ei toimu kõik paukselt, alati on ruumi inimlikuks suhtlemiseks, läbirääkimisteks ametnikega. Võib-olla ka uutel alustel elamisloa taotlemiseks. Aga ülim on siiski seadus, mitte soe silmavaade.
Tatjana räägib ja räägib ning näitab maale. Kui oleks ametlikku töötamist lubav elamisluba, saaks ta hakkama, usub Tatjana. Venemaal ei oota teda keegi.
Lahkusin Tatjana kodust. Kuulsin korraga kõrvus Edith Piafi hingekratsivaid laule, nägin Montmartre’i mäge punase veskiga, mil nimeks Moulin Rouge. Nägin klaveriklahve lõpututes baarides, linnukestena vabu kunstnikke aastal 1890. Aga see on hoopis teine maailm, kuhu Tatjana ei kuulu. Meie maailm on Eesti. Welcome to Estonia!

Seadused on ebaõiglased

David Vseviov
kunstiakadeemia professor, kultuuri­ajaloolane, Tatjana õpetaja

Tunnen Tatjanat, tean ta rasket olukorda. Praegu saab pikaajalise elamisloa pigem see, kes paneb ettevõtlusse 64 000 eurot. Mitte aga see, kes toetab eesti kultuuri keele korralikult äraõppimisega, kultuurielus kaasalöömisega, meie maailmapildi avardamisega.
Maailma mastaabis on miljoniline rahvas nii väike, et Eesti peaks hindama iga inimest, kes panustab eesti keelde ja kultuuri.
Minu jaoks on tegemist põhimõttelise maailmavaatelise küsimusega, mis tuleks seadustada. Seaduses tuleb võrdsustada nii vaimne kui ka materiaalne panustamine, mõlemad peaksid olema pikaajalise elamisloa aluseks. Raha ei ole ainus väärtus.