Kabeli idaküljel on kenotaaf Oleviste koguduse eestseisja, kaupmehe Hans Pawelsi mälestuseks. Mõiste “kenotaaf” tuleneb kreeka sõnadest “kenos” (tühi) ja “taphos” (haud), tähistades mujale maetud isiku hauatähist. Küllap sängitati mees koos naise ja lastega kirikus paiknenud hauakambrisse, ent mälestamiseks ei piirdutud raidkirjaga hauaplaadil. Pawels oli ju annetanud suurema summa Maarja kabeli ehitamiseks.

Kivialtar Kristuse kannatustest

Kenotaaf on kujundatud kivialtarina, mille ülaosas on kaheksa üsna realistlikult teostatud reljeefi. Nende teema on Jeesus Kristuse kannatuslugu, alates sissesõidust Jeruusalemma ja lõpetades ristikandmisega. Reljeefide vahel asuvas tühjas orvas paiknes arvatavasti Lunastaja kuju, kannatavana või ristilööduna.

Reljeefidest allpool on veel üks, teravkaarne orv. Selles on skeletilaadseks kuivanud inimlaiba kujutis. Kontmees on halvasti näha, sest kenotaafi ala-osa jääb madala raudaia varju. Pika tänava poolt, läbi kirikuaeda piirava teise raudaia vaadates ei näe seda üldse. Huviline peab lähenemiseks kasutama kirikuaia väravat torni kõrval Laial tänaval.

Kujur Clemens Pale (või Hinrik Brabender?) on üpris ilmekalt kujutanud kõdunenud inimkeha, mille rinnale on end istuma seadnud kärnkonn ja kaela ümber keeranud madu. Kaunis kõhe vaatepilt. Mida see väljendab? Püüdsin vastust saada Tallinna reisijuhtidest. Kõik nad korrutavad ühte ja sedasama: madu kehastab igavikku ja konn kaduvikku. Ent luukere? Teatavasti on alati peetud kontmeest paratamatu surma ja eksistentsi põrmukssaamise sümboliks. Sel juhul jääb mõistmatuks, miks on siia paigutatud kõrvuti kaks sama mõiste sümbolit. Asi hakkas mind intrigeerima, kuid vastuse leidmine osutus keeruliseks. Kaugeltki kõik meid ümbritsevad sümbolid pole üheselt tõlgendatavad. Huvitav on ka teada saada, kuidas need tekkisid ja arenesid.

Koos kristluse tekkega teisenesid senised loodususkumuslikud ja antiiksed sümbolid, tekkisid uued mõisted: paradiis, põrgu, igavene hing, patt, patukahetsus ja teised, mis pidid kajastuma vastavates sümbolites. Ümbermõtestamise osaliseks said ka kahepaiksed – madu ja konn. Nad hakkasid väljendama negatiivset kui madala allilmse teispoolsuse ja inimese halbade omaduste kehastajad.

Vanades müütides seostus madu viljakuse, maa, naiseliku sünnitusvõime, kodukolde, tule (eriti taevase), tarkuse ja ravivõimega. Madu tähendas ka uuenemist ja taassündi, nende kaudu igavikku. Sest talvel otsekui surmaunne heitnud madu ajab kevadel maha vana naha ja ärkab uuele elule. Seetõttu on arvatud, et madu valdab taassünni ja igavese elu saladust.

Ent kristlus ei leppinud mao seniste tõlgendustega. Maole lisati uued tähendused ja seosed, mida antiikaeg ei tundnud: ahnus, kavalus, kurjus, surm, häving, patt, saatan. Mis puutub ahnusesse, siis selle omaduse põhjenduseks on usside erakordne võime saakloomakesi tervelt alla neelata. Kõik loetletud pahelised omadused viivad otsapidi vanakurja eneseni välja. Kes ei mäletaks Piiblist, et Aadam ja Eeva pidid just nimelt mao nurjatuse pärast mõnusast paradiisiaiast lahkuma?

Madu hoiatab vaatajat kiusatuse eest

Vaadeldes madu Pawelsi kenotaafi orvas, tekkis mul aimus, et kujur tahtis vaatajat hoiatada: ärge laske end eksiteele viia saatanlikest ahvatlustest, mida teile võib kõrva sosistada salakaval madu. Hoiduge kiusatustest! Seepärast on mulle täiesti mõistmatu reisijuhtide autorite loogika, kes kinnitavad, et kenotaafil kehastab madu igavikku. Mille või kelle igavikulisust? Kas mao-kiusatusseviija igavikulisust? Säärase tõlgenduse jaburust taipas ühe reisijuhi autor, kes nimetab madu ussikeseks (!) ja väidab selle olevat inimelu kaduvikulisuse märk.

Kristlased on rikkunud ka (kärn)konna maine. Põlistes müütides oli konn puhta, eluandva vee valvur. Kehastas erakordset viljakust, mis on sünonüüm taassünnile, elule. Pole ka ime, kui mõelda, kui palju konnakesi saab ühe konna kudust. Seetõttu on kummastav reisijuhtidest lugeda, et surnud mehe ribidel istuv kärnkonn kehastab “elu kaduvikku”.

Kristliku sümbolina on kärnkonna vasteks ketser, kurat, patt, ihnus, kadedus, kõrkus.

Põlisemates müütides osalevad (kärn)konnad maailma loomises. Nad aitavad Loojal tampida maad mudast, mida nad toovad ookeani põhjast. Vahel hoiavad nad turjal maakilpi. Tuleb ette ka jutte konnade elust taevas ning sugulusest pikse ja kõuega. Ent ükskord olevat jumalik Välguheitja vihastanud oma laste peale ning paisanud nad taevast allilma. See kõik olnud igiammu. Sestpeale on konnade tähtis krooksumine oma sugulusest Välguheitjaga ning enese tähtis täispuhumine viinud vaid selleni, et konnadega seostatakse upsakust ja ülbust.

Õnneks on tõlgendamisel abiks poolkustunud tähtedega raidkiri kenotaafi orva tagaseinal. Seda on keskalamsaksa keelest tõlgitud järgmiselt:

“Kõik, mis olen hoidnud, on mind jätnud,

kõik, mis olen andnud, on mulle jäänud.

Sestap ei tohi end keegi kõrgeks pidada.

Hajub inimelu kui suits.

Hans Pawelsi mälestuseks. 1513.”

Tekst nagu sõel hülgas tarbetud tõlgendused, muutes ilmseks teksti ja kenotaafi sümbolite samasuse. 490 aastat tagasi elanud inimestest polnud ju kaugeltki kõik kirjaoskajad, kuid sümbolid võisid manitseda iga kristlast õiget järgima ja väärast hoiduma.

Kuidas siis tõlgendada kenotaafi märgikeelt?

Maine inimelu on üürike (skelett), kuid tema hing surematu. Kaheksa motiivi passiooniloost kinnitavad, et oma elu hinnaga lunastas Jeesus Kristus inimeste patud ja päästis nende hinged. Ja nüüd peab iga kristlane elama puhast, pattudega koormamata elu. Seitsmest surmapatust – ahnus, kadedus, kõrkus, viha, õgardlus, kõlvatu himurus ja masendus – on inimesele kõige ohtlikumad ahnus (madu) ja kõrkus (konn).