Õlletootjate liidu välja pakutud kaljadefinitsiooni kohaselt on tegemist rukkileivast ja/või rukkilinnastest, suhkrust ja veest käärimise teel saadud joogiga, mis sisaldab kuni 1,2 protsenti alkoholi. Sellise definitsiooni kohaselt jääks ka tulevikus Eesti poelettide riiulitesse alles vaid neli-viis eri kalja. Nende seas oleks siis nii Saku poolt äsja turule toodud kali, Tartu õlletehase müüdav A. Le Coqi kali kui ka AS-i Karme valmistatav Karksi kali. Seevastu näiteks 2000-ndate alguses suure menu­ga turule toodud Linnuse kali, mida turustab Coca-Cola Company, õlletootjate välja pakutud definitsiooni alla ei käi. Põhjuseks on ennekõike see, et Linnuse kali pole kääritatud jook.

Õlletootjate liidu tegevdirektor Jüri Kert ütles, et ennekõike on kalja defineerimine seadustes tarbija huvides, sest praegu ei suuda paljud inimesed poest kalja ostes aru saada, kas tegemist on traditsiooniliselt kääritatud kaljaga, kaljalaadse magustatud karastusjoogiga või millegi muuga.

„Õige” kalja tootjad solvunud

„Need ettevõtted, kes traditsioonilist kalja toodavad, tunnevad ennast puudutanuna, sest paljud teised firmad toodavad enda arvates samuti kalja, millel pole traditsioonilise kaljaga midagi pistmist,” rääkis Kert.

Lisaks tuleb õlletootjate arvates lahendada ka kangema kui 0,5 alkoholiportsendi sisaldusega kalja maksustamise probleem. Kuna kali on kääritatud jook, sisaldab ta väikeses koguses alkoholi. Alkoholiseaduse mõistes ei käsitleta alkoholina õlut kangusega kuni 0,5 protsenti. Kalja maitse ideaalse retseptuuri kohaselt võiks aga kalja kanguseks olla ligi 0,8 protsenti. 0,8-protsendise alkoholisisaldusega kääritatud jooki peetakse aga õlleks, sest ka õlu on defineeritud kui linnastest tehtud kääritatud jook.

Põllumajandusministeeriumist teatati eile, et nad tegelevad kalja defineerimise teemaga, kuid pole veel lõplikku seisukohta võtnud.