Õnnestunud lennukijaht Soomes: tuhanded lasud ja üks tabamus
Taevas on täitunud väikeste suitsupahvakutega, millest ühte sõidab sisse ka väike punane mudellennuk, kaotab tiiva ja kukub keereldes Botnia lahe kolmekraadisesse vette.
Eesti kaitseväe õhutõrjujad on tulnud põhjanaabrite juurde õhusihtmärkide tulistamist harjutama ning on pärast kahepäevast harjutamist saanud ka oma esimese tabamuse. Öeldakse, et see on hea tulemus.
Suur õppus
Seda nimelt selle kohta, et ajateenijast kahurimees tegelikult esimest korda taeva all liugleva sihtmärgi tulistamist proovib. Eestis nimelt puudub praegu harjutusala, kus õhutõrjujad taeva all lendava sihtmärgi tulistamist saaksid harjutada, ja nii tullaksegi kord aastas Soome, et ajateenijatest õhutõrjujate väljaõppele viimane lihv anda.
Tegelikult on soomlastelgi oma terve riigi peale vaid üks koht, kus nad selliseid õppusi läbi viia saavad ning nemadki saavad siin käia vaid korra aastas. Siia on praegu kogunenud üheksa igast kümnest soomlaste õhutõrjujast, lisaks on mere peal ka sõjalaevad, mis siin ka oma õhutõrjerakette proovivad. Lennukiga üle Lohtaja poolsaare praegu küll lennata ei tasuks...
Tegelikult ei teagi täpselt, millise kahuri arvele võib taevast alla toodud lennuki kirjutada, kuid suur tõenäosus on, et seersant Aleksandr Druzjakini juhitava kahurimeeskonna omale, sest nemad on näidanud juba ka simulaatori peal häid tulemusi. Kohtla-Järvelt pärit Aleksandr on kaitseväes alates möödunud aasta juulist, juba pea nädala pärast saabub tema jaoks aeg minna reservi. Tüdimust ta näost veel näha ei ole, kuigi ta tuli teenistusse varem, kui tema juhitava meeskonna teised liikmed. Selle kolme kuuga on temast aga saanud mees, kes võib teisi kamandada. Aleksandr räägib, et enne ajateenistusse tulemist töötas ta IT-alal ja mõnda aega ka Inglismaal. Seda elu ta enam tagasi ei igatse ning mõtleb selle peale, kas mitte alustada hoopis kaadrikaitseväelase karjääri.
“Enne kaitseväkke tulekut ei osanud ma sõnagi eesti keelt,” räägib ta ajateenistuse kasudest enda jaoks. Ja seda korralikus eesti keeles.
Aleksandri ülem, nooremleitnant Mika Raudvassar räägib, et kahurimeeskonna juht peab olema külma närviga mees, ei tohi oma alluvate peale vihastada, ükskõik milline olukord ka pole. “Lisaks peab juhil olema ka piisavalt taipu...” jätkab Raudvassar. Tubli on ka Aleksandri juhitava kahurimeeskonna “number kaks” – kapral Martin Konso. Kahuri sihtur, kellele rühma juht Raudvassar hea töö eest ühe kriipsuga paguni mundrile kinnitas. Sihturi töö on täiesti omaette ooper. Pole kindlasti kuigi kerge lahingumöllus rahulikuks jääda ning kõigi nelja jäsemega samal ajal tööd tehes lennuki pihta ka täpselt tuld anda.
“Lennuk tõuseb õhku!” Käsklus kõlab üle kõikide positsioonide, mille peale mehed tarduvad ning vaatavad põhja poole, kus järjekordne punane lennuk taeva alla tõuseb. Jaht võib jälle alata.
Eesti kaitseväe jaoks pole soomlaste polügoonil harjutamas käimine kindlasti odav lõbu. Soomlased annavad meile nädalaks kasutada kahurid, polügooni ning raadio teel juhitavad sihtmärgid, lisaks toidavad meie sadakonda sõdurit ja annavad telkide kütteks ka puud. Selle kõige eest peab soomlastele maksma umbes miljon krooni. Hunniku laskemoona saame kauba peale.
Kahurid keset kaitseala
•• Botnia lahe ääres asuv Lohtaja õhutõrjepolügoon on tegelikult suures osas ka looduskaitseala. Soomlased ise arvavad, et kui sõjavägi Lohtajal ei käiks, oleks looduskaunis poolsaar praeguseks juba suvilaid täis ehitatud. “Suure tõenäosusega ei oleks see ala sellisel juhul ka nii hästi hoitud kui praegu,” räägib major Vesa Sundqvist Soome kaitsejõudude peastaabist.
•• Lohtaja kohal ja lähiümbruses asuva õhuruumi panevad soomlaste õhutõrjujad kinni kuni neljaks päevaks igal aastal. Näiteks kui soomlased oma Buki õhutõrjerakettidega laskmist harjutavad, on ohuala suurus 105 kilomeetrit ühte pidi ja 23 teist pidi.
