Osaajaga päästjad kustutaksid tule vähema raha eest
"Ammu, kui ma veel tuletõrjejuhi ametis olin, sulgesin Södertäljes ühe professionaalse komando ja lasin luua kaks vabatahtlikku. Nüüd kahetsen seda ja teeksin teistmoodi,” vastab Rootsi riikliku kaitsekõrgkooli direktor Lars Hedström viisakalt küsimusele, kas Eesti valitud suund – asendada elukutselised päästjad vabatahtlikega – on tema hinnangul õige.
Rootsi päästeameti ees olid mõned aastad tagasi laias laastus samad probleemid mis Eestis praegu – kuidas tagada tuleohutus hajaasustusega piirkondades?
Elupäästevõime on komandol, kus on pidevalt valves vähemalt kolm päästjat ehk palgalehel vähemalt 16 päästjat. Sellise komando ülalpidamine on väga kallis ja vaikses maapiirkonnas, kus kahjutuli puhkeb harva, peaks hästi koolitatud professionaalid suurema osa tööajast kaarte mängides surnuks lööma.
Võiks ju osa päästjaid lahti lasta – aga kust siis elupäästevõime? Rootsi leidis suurepärase lahenduse: vabatahtlikele antakse korralik päästeväljaõpe, millega kaasneb kohustus olla kuus ühe nädala jooksul valves. Sel ajal tuleb vajaduse korral sõita viie minutiga väljakutse järel sündmuspaigale, kas või põhitöö kõrvalt.
Rahaliselt on süsteem efektiivne: ühe täisajaga päästja asemel on neli osaajaga päästjat, kes moodustavadki juba elupäästevõimega komando. Ka tööandjatel pole aeg-ajalt päästetööle tormavate alluvate vastu enamasti midagi, sest päästja on oma firmas ka tööturbespetsialist, kes suudab aeg-ajalt ikka ette tulevaid pisiõnnetusi käigu pealt lahendada. Iga valves oldud nädala eest saavad osaajaga päästjad omavalitsuselt 10–20 protsenti keskmisest palgast. „See süsteem töötab,” kinnitab Lars Hedström.
Eesti aga otsustas osa elukutselisi komandosid sulgeda ja panustada vabatahtlikele komandodele, kellele antakse 36-tunnine koolitus, 1970-ndate paakautod ja kuni 3050 eurot tegevustoetust aastas. Rootsi säästusüsteem on Eesti jaoks lihtsalt liiga kallis.
Sageli korratakse rahva lohutuseks litaaniat, et võtmesõna on ennetus: kui lastele on sõnad peale loetud, korsten pühitud ja suitsuandur laes, polegi päästemeeskonnal vaja sireenide unnates kohale sõita. See kõik on õige, ent kui õnnetus siiski juhtub ja punane kukk on juba räästas, on pererahval neist sõnadest vähe lohutust ja pikisilmi oodatakse hoopis tuletõrjujat.
Selge see, et pidada igas maakohas ülal pideva elupäästevõimega komandot, kus oleks palgalehel ligi 20 professionaali, on kallis. Isegi Rootsi ei suuda seda, mis siis Eestist rääkida.
Seepärast on Rootsi võtnud appi nutika lahenduse: ühe elukutselise päästja palgakuluga suudavad nad terveks nädalaks mehitada terve elupäästevõimega komando. Tõsi, see lahendus toimib vaid väiksemates kohtades ja eeldab ka seal tervete, tugevate ja mujalt põhipalka teenivate inimeste olemasolu. Eestigi on sellist lahendust kaalunud, kuid isegi Rootsi säästulahendus on eestlaste hinnangul liiga kallis.
Väljaõpe nagu kutselistel
„Eelarve seab piirid, sest praegusi vabatahtlike komandosid riiklike komandode kõrvale poolkutselisteks teha tähendaks vajadust tõsta oluliselt koolituseelarvet, samuti tuleks valveaja tasustamiseks raha leida. Kui see tuleb teha olemasoleva eelarvega seesmiste ressursside arvelt või ümberkorraldustega, siis tähendab see mingeid kärpeid olemasolevas riiklikus süsteemis,” selgitas päästeameti päästetöö osakonna juhataja Tarmo Terep.
Sisulist analüüsi tasustatud valveajaga vabatahtliku süsteemi kohta küll tehtud pole, kuid arvudele otsa vaadates on selge, et see võiks tulla kõne alla alles kaugemas tulevikus, kui riik päästevaldkonda raha juurde paneb.
Praegu kulutab Eesti 1000 ruutkilomeetri päästevõime jaoks 1,1 mln eurot ja Rootsi 1,5 mln eurot. Või teisisõnu: Eesti päästeteenuste kulu tuhande elaniku kohta on 75% väiksem kui Rootsil.
„On selge, et see vajab lisarahastust, kui teha nii-öelda poolkutselisi komandosid,” ütles Terep. „Rootsi või Soome süsteem on kallis, sest vabatahtlikud saavad sama väljaõppe nagu kutselised, meil see nii pole. Võrrelduna Soome või Rootsiga on meie süsteem odavam, sest professionaalse päästja väljaõpe on kallis kulutus.”
Eestis inimest päästa ei või
Peale koolitusraha juurdepaneku tuleks leida raha ka valveaja tasustamiseks. Praegu – kui puudub poliitiline toetus – saaks päästeamet vaid olemasolevat raha ühest valdkonnast teise ümber tõsta. Millist osa päästevaldkonnast aga veel kärpida saaks, on raske välja mõelda.
Seega tuleb nüüd ja järgnevail aastal loota Eestis vabatahtlike päästjate peale. Iseseisvalt tohib kustutustöödele minna juba 36-tunnise väljaõppe läbinud vabatahtlik. Võrreldes Rootsi väljaõppega on tema ettevalmistus seega väga napp.
Ka lubatud ülesannetel on piir ees: vabatahtlikud suitsusukeldumist teha ei tohi. Seega, kui vabatahtlike komando jõuab põleva majani, kus võib olla sees inimene, ei tohi nad teha enamat, kui asuda maja väljast kustutama. Arvestades nende väljaõppe taset on see ka arusaadav.
Statistika näitab tulesurmade arvu vähenemist, mis justkui lubaks professionaalsete komandode arvu vähendamist. 2007. aastal hukkus Eestis tules 132 inimest, kuid järjekindel ennetustöö (suitsuandurid, kampaaniad, isekustuvad sigaretid) andis tulemusi ja alates 2009. aastast on tulesurmade arv kõikunud 63 ja 73 vahel. Kuid õnnetusi juhtub ikka. Kas inimelud peaks jääma rahanappuse tõttu päästmata?Väljaõppe ja töötasu VõrdlusEesti vabatahtlikud:
Eestis on 1700 kutselist ja 1100 vabatahtlikku päästjat.
Vabatahtliku väljaõpe: 16 tundi koos kutselise päästjaga, 36 tundi iseseisvalt tegutsevale vabatahtlikule.
Raha: päästja saab 10 eurot iga päästetöö tunni eest. Lisaks 16 eurot kuluhüvitist aastas.
Tehnika kuluhüvitis on 575 eurot auto kohta aastas. Lisaks saab raha päästetööl osalev auto: 29–44 eurot tunnis auto kohta sõltuvalt päästeauto tüübist.
Vabatahtliku komando loomiseks annab riik 5000 eurot ja tegevustoetuseks olenevalt komando asukohast ja reageerimiskiirusest 980–3050 eurot aastas.
Keskmine palk ja päästja palk
Rootsi keskmine palk 2011: 2840 eurot
Rootsi elukutselise päästja keskmine palk 2011: 2500 eurot
Eesti keskmine palk 2011: 860 eurot
Eesti kutselise päästja keskmine palk 2011: 600–700 eurot
Rootsi vabatahtlikud:
Rootsis on 20 000 päästjat, neist 11 000 töötab osaajaga.
Osaajaga päästja väljaõpe: olenevalt õppemeetodist kuni kolm kuud, millest seitse nädalat praktilist õpet päästekoolis. See annab ka suitsusukeldumis- ehk elupäästevõime. Lisaks õpitakse tegutsema liiklusõnnetuse, ohtlike ainetega juhtunud õnnetuse jms puhul. Päästeamet katab õppetöös osalemise kulud.
Töö: osaajaga päästja on valves ühe nädala kuus. Seega on vaja kokkulepet põhitööandjaga, et võimalik kibekiire lahkumine probleeme ei tekitaks.
Raha: palka maksab kohalik omavalitsus ja summa erineb veidi. Näiteks Åre regioonis on osaajaga päästja ühe nädala valve tasu 398 eurot ehk 14% Rootsi keskmisest palgast. Kui saadakse väljakutse, maksab esimene töötund 23 eurot (puhkepäevadel 50 protsenti rohkem) ja iga järgnev töötund 15,4 eurot. Nii garanteeritakse, et väljakutsel käimine on päästjale motiveeriv.Lars Hedström: säästuaja võlusõna on koostööRootsi kaitsekolledži direktori Lars Hedströmi hinnangul võiks ka Eesti päästeteenistuses rakendada osaajaga päästjaid.
■Kuidas kaitsta oma riigi turvalisust, kui raha on vähe? Eestis suletakse professionaalseid päästekomandosid ja asendatakse need vabatahtlikega. Rootsis aga töötavad eduka säästusüsteemina osaajaga päästjad. Kuidas see süsteem toimib?
Osaajaga päästjatele makstakse kuus ühe nädala valvesoleku eest ja neli-viis poolvabatahtlikku maksab nii palju kui üks päris tuletõrjuja. Selle summa maksab kohalik omavalitsus.
Valvenädalal peab päästja olema kodus, mobiililt kättesaadav ja jaoskonnas viie kuni kümne minutiga. Lisaks saab ta raha iga reaalselt töötatud tunni eest, samuti on tasustatud kaks tundi õppusi nädalas.
Osaajaga päästjad on maakohtades väga levinud. Rootsi umbes 20 000 tuletõrjujast umbes 11 000 on osaajalised ja teenivad põhipalga muu tööga.
■Eestis on vabatahtlikke päästjaid keeruline leida. Kuidas Rootsis osaajaga päästjate puhul lood on?
Inimeste leidmine on tõesti kõige keerulisem ja seda just suurte linnade läheduses, kuna kõik, kes sobiksid (hea tervis, kättesaadav ka öösiti ja nädalavahetustel – toim) on ära linna kolinud. Aga siis püüdsime tööle meelitada rohkem naisi, nende seast on sobivaid lihtsam leida.
Nii et süsteem praegu kokkuvõttes töötab?
Jah, aga see on inimestele muidugi keeruline, kuna on vaja leida kompromiss pääste ja oma päristöö vahel. Väikestes kohtades on võib-olla 50 väljakutset aastas ehk üks väljakutse nädalas, kuid oma nädala jooksul pead olema kogu aeg valvel, sest kutse võib tulla ka siis, kui oled kas poes või perega piknikul.
■Kas Eesti võiks Rootsi eeskuju järgida?
Võiks, kuid ma ei taha seda otseselt kommenteerida, kuna see sõltub nii sotsiaalsetest kui ka muudest teguritest.
■Aga mida saab Eesti teha turvalisuse tõstmiseks, kui raha on väga vähe?
Ma ei tunne Eesti süsteemi nii hästi, aga esmatähtis on hea koostöö. Samuti analüüs, riskihindamine ja sellel põhinev valmisolek. Valmidus jagada vastutust. Nii palju kui võimalik, leida võimalusi koostööks.
■Näiteks kui on suur õnnetus, siis osalevad päästetöös politsei, päästjad ning vajaduse korral ka sõjavägi ja vabatahtlikud?
Jah. Turvalisus hõlmab paljusid, näiteks Rootsis ka migratsiooniametit, terrorismivastase võitluse üksust. Hädaolukorras saab pidada ja peetakse telefonikonverentse, kus saab jagada, mis on probleem, kuidas tegutseda ja kes mille eest vastutab.
Kõige tõhusam viis on vaadata tulevikku ja kaardistada ohud. Püüda teada, mis võib olla ohtlik viie või kümne aasta pärast. Alati saab minna ülikoolide juurde ja paluda, et nad analüüsiksid ja hindaksid.
Võib öelda, et see pilt ei saa olla täpne. Ei peagi olema. Tähtis on, et see on suund, milles liikuda. Kui siis reaalne oht ilmneb, pole me vähemalt üllatunud, vaid oleme valmistunud ja teame, kuidas tegutseda. Kasutada tuleb nii ülikoolide, kolmanda sektori kui ka firmade teadmisi.
