Kristo Nurmis

Tegelikult kutsus Marju Lauristin mind erialakatsete hindajate hulka juba mullu sügisel. Nüüd olen vestlusruumis koos komisjoni üheksa liikmega. Saateks sõnad: otsida pole vaja valmis meediategelasi, vaid neid, kellest võiks usina õppimise järel saada homse Eesti tipud. Ja kas nad oskavad kirjeldada, detaile näha, kõlab viimane õpetussõna.

Nad tulevad. Kaheksateist tudengihakatist, igaühel aega paarkümmend minutit, et tõestada, miks ta on maailma parim. Tullakse pealinnast ja provintsist, mandrilt ja saarelt, eliitkoolist ja tavagümnaasiumist. Laua nurgal ootab neid absoluutset tavaline leht valget paberit. Peaaegu keegi veel ei tea, et see on mõne saatuse sõel.

Suhtekorraldajaks ihkaja arvab: kui ülemus käsib võib tõde sportlase purjusolekust mängu ajal avalikkuse eest varjata küll. Ajakirjanikus ihkaja sõnab: kui vaja hästi müüa, pole eetika kõige tähtsam. Keegi peab Peeter Ernitsat auväärt õppejõuks Priit Pulleritsuks. Kõlab mõte: alkoholi noortele reklaamimine pole paha kui seda seostada sportliku eluviisiga. Lükkame kandidaadid vaimusilmas kokku Toomas Hendrik Ilvesega või Arvo Pärdiga. Tulemiks on … vaikus. Ei osata neilt muud küsida kui, et kuidas läheb? Aga spordireporteriks tahaks saada küll, saab tasuta olümpiale.

Komisjon säilitab heatatlikku, naerusuist rahu. „Küll nurgad maha lihvime, küll hea ja kurja tundmise puu juurde juhatame, küll eetika rahast raskemaks muudame.“ Nii räägivad kogenud silmad, kõigis soe pai närveldavatele tudengihakatistele.

Punetavad kaelad
Lauale, tudengihakatise ette langeb paberileht koos sooviga, et ta seda kirjeldaks. „See on paberileht,“ teatab too. „Kirjeldage!“ „See on valge paberi leht!“ „Kirjeldage,“ soov tõuseb kõrgemase oktaavi. „Selle paberi peale saab kirjutada.“ „Palun k-i-r-j-e-l-d-a-g-e,“ soov võtab suisa koloratuursoprani tämbri.

Aga selle kõrval. Kaelad, mis te küll punetate? Sõrmed, mis te küll ninasid näpite, kogemata kõrvasid kudistate? Jalad, miks te küll võbelete, laua alla kentsakaid poose võtate? Seeliku ja püksiõmblused, mis nipiga te küll meelitate noorte näpukesi end silitama, silitama? Häälepaelad, mis te küll närviliselt vibreerite kui oleks teid tabanud angiinihoog?

Korra haarab mind suisa soov üks punetav, värisev neiu kaissu haarata, talle pai teha, karlsonlikult kõrva sosistada: „Rahu, ainult rahu.“ Aga ei sobi. Tean, veel hullem saab neil olema siis kui nad Alma Materi sammaste tagant lahkunuina puutuvad päriselus kokku päriskaabakatega, keda vaja intervjueerida, tükkhaaval tõde välja pitsitada. Selleks on vaja terasest närve. Seega, sabistage kullakesed, väristage jalgu. Tehke harjutusi iseseisvaks eluks.

Taas paberleht laual. „Kirjeldage!“ „Kui seda müüa, siis tuleks öelda, et on ümbertöödeldud materjalist…“ „Palun kirjeldage!“ „ Kui seda hästi müüa, tuleks öelda, et sellele on mugav kirjutada, on väga odav …“ „Palun k-i-r-j-e-l-d-a-g-e…“ Sügav ohe.

Aga kuuleme ka lustlikku lõokeselaulu Astrid Kandle ponnistustest Välisilma saates. Teine analüüsib põhjalikult laulupeo meediasuhtluse apse. Kolmas tutvustab hunnitut uurimust noorte saarlaste suhtumisest Afganistani sõjasse. Neljas vihjab Sokratesele ja tõmbab käisest Platoni mõttetera. Viies räägib südamliku loo oma ämmaemandast vanaema toimetamistest päeval kui Gagarin taevasse tõusis. Viies vihjab New York Timesi teatriuudiste tõhususele.

Taas leht laual. Kaalutav silub kortsu, leiab selles erilisuse. Komisjon noogutab. Kaalutav lubab voltida jänese. Komisjon on lustlik. Kaalutav arutleb, mida küll täna see paberileht on siin kuulnud. Ja komisjon on suisa rahulolu tipul.

Kell seitse õhtul sulgub uks viimase lahkuja järel. Tuba on tiine öeldud - ütlemata mõtetest, täitunud - täitumata lootustest, hirmust - elevusest. Komisjon on pigem kaamete kui rahuldet nägudega, läbi nagu läti rahad. Pole kerge töö saatusi kaaluda.

Keegi avab akna. Paberileht võtab tuule alla, langeb põrandale. Kogenud õppejõud kostab: ma näen kindlasti mõnd tudengihakatist veel unes. Muretsen, küsin eneselt, kas suutsin õiglane olla.

Ma ei usu unenäojuttu. Aga tal on õigus. Öösel on vestlustepäev tõesti mu juures tagasi. Korraga näen taas neid noori, tarku, ilusaid tudengihakatisi kesk kõnnumaad. Näen neid Gaudeamuse saatel tantsimas, valged paberilehed, tabula rasad, pihus. Ja taevast langeb nende sülle tähti. Teletähti, raadiotähti, lehetähti, homse Eesti tähti.

Vivat academia, vivant professores!

Kokku tegutses kolm vestluskomisjoni igaühes kümmekond liiget. Näiteks Marju Lauristin Peeter Vihalemm, Ragne Kõuts Tartu Ülikoolist, Indrek Treufeldt ja Tiina Kaalep Rahvusringhäälingust, Peeter Tali Kaitseväest, Tarmo Õuemaa Lääne Elust.

Iga komisjon kaalus kahe päevaga umbes 30 tudengihakatist, andes vestlusvooru eest maksimaalselt kuni 100 punkti. Tasuta kohtadele saavad eksamite ja katsete 23 paremat, riigieelarve väliseid ehk tasulisi kohti on 40.