Palmaru sõnul ei saa ükski aktsiaselts eksisteerida juhatuse ja nõukoguta ning samuti ei ole ka võimalik, et juhtorganite tööd ei tasustata. 2004. aastal koondati enamus töötajaid, mistõttu tuli maksta lahkumishüvitisi, lisakulusid nõuavad audiitori-, raamatupidamis-, arhiivi-, konsultatsiooni- ja muud teenused. „Jah, kulutused on olnud põhjendatud,” ütles kultuuriminister kindlalt.

2003. aastal kuulutas arhitektide liit välja arhitektuurikonkursi suuremale pinnale hoonest, kui võimalik oleks olnud ning see tekitas väga palju probleeme, millega tuli kohe tegeleda. Tegemata jäi tehniline ekspertiis ning pärast selgitati välja, et ruumiprogrammi pole võimalik välja arendada. „Kõikvõimalikud hindamised ja lubade väljaandmise protsessid – ei saa väita, et selle AS-i juhataja mitte midagi ei tee,” seletas minister.

Palmaru väitel ei olnud tehtud kulutused kaugeltki mõttetud ning ei saa öelda, et kultuuriminister poleks astunud ühtegi sammu olukorra parandamiseks. 8. jaanuaril 2004. aastal otsustati, et AS Sakala Keskus peab jätkama kuni kultuuri- ja konverentsikeskuse valmimiseni. Otsus tuli hiljem uuesti arutamisele ning jäi samaks, kuid praeguseks on kultuuriminusteeriumi seisukoht Palmaru sõnul veidi muutunud. AS Sakala Keskus ei kavatse jätkata kuni uue hoone valmimiseni, vaid hetkeni, mil on reaalselt alustatud ehitustöödega. „Kui saadi viimane kooskõlastus eskiisiprojektile, tegin kohe pärast seda nõukogule ülesandeks alustada aktsiaseltsi likvideerimist. 7. novembril võttis nõukogu otsuse vastu,” rääkis minister ning seletas, et aktsiaseltsi tegevuse lõpetamine ei ole lihtne ja võtab kuid aega.

Helir-Valdor Seederi sõnul olid kõik loetletud kulutused, nagu näiteks väärtpaberite hoidmine ja raamatuspidamisteenused seotud aktsiaseltsi kui sellise alleshoidmisega, mis tähendab, et aktsiaselts iseenesest oli siiski ääretult ebaotstarbekas.