“Üritasime läbi käia selle tee, mis Eestist Hispaania poole suunduvad palverändurid võisid ette võtta, ning otsisime nende jälgi,” seletas Mathijs, endine koolidirektor ja Hollandi Püha Jakoobuse seltsi president oma ettevõtmise põhjust.

Rännak, kus läbiti päevas viis-kuus tõsist käimistundi, polnud abielupaarile kaugeltki esimene kord pikk tee sõna otseses mõttes jalge alla võtta, sest nelja kuuga kõndisid nad 2700 kilomeetrit Hollandist Hispaaniasse.

Eestist leidsid nad esimese märgi: Santiagos käinud palverändurite sümboli – merekarbi – juba Tallinnast, Niguliste kiriku altarimaalilt ning tee peal lisandus kinnitusi palverändajate reisidest veelgi.

“Saaremaal Pühas oli pastor päris palverändureid nähes väga õnnelik, sest ta oli alati kogudusele rääkinud, kuidas kirik oli kunagi palverändajate peatuspaigaks ja nüüd on nad ise taas siin,” rääkis Mathijs.

Eesti oli Hollandi haridustöötajatest paarile imestamisväärt avara looduse ja väheste inimeste poolest. “Teinekord võisid käia pool päeva või terve päeva, ilma et ühtegi inimest näeksid,” imestas Jory. “Ja mõnikord oli väga raske, kui vihma sadas ja käisime läbimärjana, ilma et saaks kelleltki varju paluda.”

Eestis on palju vaikust

Eestist pindalalt väiksemas Hollandis on üle 16 miljoni inimese ning paari sõnul peaks Eesti turistidele pakkuma just oma avarat loodust, vaikust ning imelist vaadet, kus metsa taustal taeva poole sirguvad kirikutornid rändajale puhkusepaika tõotavad.

Vaikust oli Eestis hollandlaste sõnul tõesti palju, sest ka kohalikud rändajatega juttu eriti ei teinud. “Kui siin rahvas ka uudishimulik on, siis osatakse seda hästi varjata,” ütles Mathijs. “Kui meil kedagi kohtad, siis ikka öeldakse tere ja soovitakse head päeva.”

Kui paaril aga õnnestus kellegagi jutule saada, siis osutusid eestlased lahketeks ja abivalmiteks. “Ükskord, kui me metsas ära eksisime, kõndis üks mees meiega kolmveerand tundi kaasa, et meid õigele teeotsale aidata,” kiitis Mathijs tänulikult Reiu kandi abimeest.

Peale metsas piinanud sääskede ja parmude oli ebameeldivateks teekaaslasteks Eesti autojuhid, kes tee ääres kõndijaid millekski ei pidanud. “Tulime Muhust, vahepeal sadas kõvasti ning kui Virtsu juurest teele asusime, sõitsid autod lompidest täiskiirusega läbi ja pritsisid veega täis,” rääkis Mathijs. “Ja kui oli kuiv, siis kihutasid autod kruusateel ning matsid meid tolmupilve.”

Esimene samm Eestist Santiagosse tehtud palverännaku teekonnast, Tallinnast Iklani on läbitud ning kui järgmisel suvel Lätist ja Leedust läbi käia, siis paari aasta pärast jõuame Hollandini, unistas Mathijs. Ja siis saab abielupaar keskaegsetest palverännakutest leitud märke tähistavale kaardile tõmmata oma, Tallinnast algava joone.

Populaarne palverännak

•• Sarnaselt keskajaga on täna-päevased palverändurid praegugi eri Euroopa paikadest pidevalt teel paavst Aleksander III poolt pühaks linnaks kuulututud Santiagosse.

•• Santiago de Compostela on legendaarse keskaegse palverännakutee lõpp-punkt, mille unikaalsust kinnitab UNESCO maailmapärandite nimekirja kandmine.

•• Pea igas Lääne-Euroopa riigis on palverändurite ühingud, kelle liikmed on ette võtnud linna maetud apostel Jakoobuse teekonna ning Santiago de Compostelasse rännanud. Eelmisel aastal saabus linna jala või jalgrattaga 74 000 palverändurit, 1999. aastal 154 000 inimest.

•• 70 % palverändajatest kõnnib jala, 30 saabub rattaga. Enamik palveränduritest (70%) on mehed. Palveränduritest suurem osa on hispaanlased, ülejäänute seas domineerivad sakslased ja prantslased.

•• Alates 2000. aastast on teada ka viis eestlast, kes on tee Santiagosse ette võtnud.

Allikas: internet