Parlament jäi parteide rahaasjade kontrollijate leidmisega hätta
Parlamendi põhiseaduskomisjon hakkab kimpu jääma erakondade rahaasjade erikomisjoni komplekteerimisega. Nii ei soovi enam poliitikute rahaasjades sorida näiteks advokatuuri esindajad. Ka on mõtlemisaja võtnud audiitorkogu.
Tegemist pole esimese korraga, mil poliitikud on kimpus oma rahaasjade kontrollija leidmisega. Alles aasta eest keeldusid nende rahaasjade kontrollorganiks hakkamisest näiteks riigikontroll ja vabariigi valimiskomisjon.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt ütles, et pikka aega on räägitud sellest, et praegune erakondade rahaasjade kontrollisüsteem pole hea ennekõike seepärast, et poliitikud ise kontrollivad oma rahaasju. Selle olukorra lahendamiseks ongi plaanis erakonnaseaduse muutmisega luua erikomisjon, mille töös peaksid osalema ka mittetulundusühingute ja näiteks ka avalik-õiguslike organisatsioonide esindajad.
Tähtaeg kukkus
„Paraku on tekkinud jah selline olukord, kus võib väita, et erakondade rahaasju ei taha keegi kontrollida,” nentis Nutt. Just eile pidanuks erakonnaseaduse muudatusi arutav põhiseaduskomisjon oma istungil paika panema või siis vähemasti laias laastus kokku leppima need põhimõtted, kuidas komplekteeritakse praeguse korruptsioonivastase komisjoni asemele loodav erikomisjon.
Põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde sõnul paluti esimese hooga loodava komisjoni töös osaleda advokatuuril ja audiitorkogul. „Advokatuur teatas, et nende osalemine selle erikomisjoni töös pole vajalik,” kurtis Linde. Eesti Päevalehele teadaolevalt plaanib end viisakalt taandada komisjoni tööst ka audiitorkogu. Ametlikult ei ole audiitorid siiski veel otsust langetanud.
Nii Linde kui ka Nutt on seisukohal, et edaspidi ei peaks vaid erakondade esindajad tegelema parteide rahaasjade kontrollimisega ja seepärast ei tohiks põhiseaduskomisjon jätta jonni.
Üheks võimaluseks oleks erikomisjoni töösse kaasata riigikontrolli, valimiskomisjoni, õiguskantsleri ja teiste põhi-seaduslike institutsioonide esindajaid.
Mart Nuti arvates oleks see aga kergema vastupanu teed minek, sest nii riigikontroll kui ka näiteks politsei, maksuameti või prokuratuuri esindajad peavad iga päev nii ehk naa erakondade rahaasju kontrollima. Seda muidugi oma pädevuse piires. „Kahtlemata tuleb ka riigiasutuste ja institutsioonide esindajaid erakondade rahaasju kontrollima hakkavasse komisjoni kutsuda. Kuid kindlasti peaks selles komisjonis olema ka riigi ja erakondade väliseid esindajaid,” lisas Nutt.
Linde sõnul on selge ka see, et komisjoni töös osalemine on ajamahukas ega pruugi olla ihaldatav tegevus, sellega rikkaks ei saa. „Ma möönan, et see töö on raske ja see vastutus on suur, sest avalik arvamus ei pea erakondi väga usaldusväärseks. Kas seda nüüd põhjusega või mitte,” lisas Linde.
Kommentaar
Agu Uudelepp,
suhtekorraldaja ja poliitikahuviline
Erakondade rahastamine on teema, mis mõne aja tagant jälle päevakorrale tuleb, kuid millega mitte keegi tegelda ei saa või ei taha. Riigikogu ise ennast ükskõik millise komisjoni vormis kontrollida ei saa, sest seda „kits kärneriks” parastamist ei jõua ära kuulata.
Ükski avaliku sektori asutus seda ka teha ei saa, sest eelarveliselt on nad parlamendi lõa küljes ning nende sõltumatusse ei usutaks. Erasektor üritab hoida asjast nii eemale kui vähegi saab, ja õigesti teeb, sest kellel ikka on vaja ühekorraga poliitikute ja rahva viha alla sattuda. Ükskõik mida eraõiguslik uurija ette võtaks, poliitikute meelest on ta olnud liiga karm ja rahva meelest liiga leebe ning kokkuvõttes kõiges liiga süüdi.
Minu meelest lähenetakse vale nurga alt. Nii väga ei peaks kontrollima seda, kuidas erakonnad raha saavad, vaid piirama seda, kui palju nad kulutavad. Peamine kuluartikkel on valimiskampaaniad. Kui seada valimiskulutustele lagi ja seda mitte Reformierakonna või Keskerakonna, vaid pigem sotside standardite järgi, pole mingit täiendavat komisjoni vaja. Kõikvõimalik sahkerdamine oleks edasi otseselt politsei, prokuratuuri ja kohtute töömaa nagu korruptsioonivastane võitluski. Kõikvõimalike muude lahendite otsimine on probleemi sisulise lahendamise kõrvale- või edasilükkamine ning eeltoodud põhjustel kuhugi ei vii.
