Tootsis tuli jaamavaht rongile järele lehvitama. Foto: Taavi Sepp

Õues oli veel pime ja kõle öö, kui saime fotograaf Taaviga neljapäeva hommikul enne kella kaheksat Balti jaamas kokku. Perroonidel liikus sadu jalapaare. Rongid olid üles rivistatud kui oranžid raketid, sihist andmas aimu üksnes kollase punktiirjoonega tekst veduri otsaesisel. Viimaseid päevi oli seal kirjas suvepealinna nimi. Ja seegi pidi Viljandiga kohta jagama.

Kaks rongi olid kokku haagitud. Lellest edasi sõitis üks Viljandisse, teine Pärnusse.

Marin

Marin (33) sõitis Torisse, mille lähedal elavad ta vanemad. „Olen juba kolmkümmend aastat rongiga seda marsruuti sõitnud,” ütles ta. Noorena sõitis Marin sõpradega kodust Tallinna poole, nüüd aga elab Tallinnas ja sõidab maale. Tema põlvel istus kolmeaastane Annabel, kes mõõtis ema juttu suurte kahtlustavate silmadega.

„Kui Annabel oli pooleteiseaastane, hakkasime juba rongiga liikuma,” rääkis Marin. Rongi saab võtta lapsevankri, seal saab ringi liikuda, inimestega vestelda. Tihti jagab teekonda mõni tuttav ning ka võõrastega on räägitud. „Bussis ei ole nii,” ütles Marin. „Seal on inimene kuidagi omas mullis, irdub ümbritsevast.”

« Avalehele 73 Kommentaari