Rahva vool Rakvere äärelinnas asuvasse Pätsi Sahvri nime kandvasse pagariärisse ei lõpe. Tööpäeva lõpul on kauplus ahjusoojade saiade, sepikute huvilistest tulvil.

Täna annab Päts tööd kümnele inimesele, ahjust tuleb päevas umbes 200 kilo toodangut. Juba käivad läbirääkimised Pätsi tooteid küsivate Rakvere kauplustega, suvel minnakse Võsule, Tallinngi terendab silmapiiril.

Laiemas plaanis tähendab Pätsi koduse mekiga leiva kohalik võidukäik Hallikute pagaripere taastulekut Eesti tegijate hulka. Nad ehitasid kahekümne aastaga üles kuulsa Hagari firma, möödunud kevadel aga loobusid selles osalemisest.

Jahused käed

„Nägin, kuidas Heikil käed sügelesid peale seda, kui ta jättis suure firma juhtimise, ihkas tagasi küpsetusahjude juurde,” ütleb Päts OÜ juhataja Rando Hallik. Heiki tunnistab, et praegu kell kuus hommikul tööle tulles on ta taas oma elemendis, sellises, mida ta Hagari hiigelajal ei kohanud. Siis tuli suure ülemusena kõike juhtida, paraku ka reaalsest tootmisest kaugeneda, mitte enam käsi jahuseks teha.

Hallikud ei nuta minevikku taga. Nad ütlevad, et suurt üle-eestilist perefirmat juhtides tehti ärilisi vigu, kuid selle eest jäi pere kokku. Taastulek on pisut teistsugune, sest peaeesmärk pole kogu turu vallutamine, pigem niši ja meelepärase tegevuse leidmine. „Kes tahab palju raha saada, see mingu Soome, kes tahab leida hingerahu ja meelepärast tööd, on ikka Eestis,” arutleb Heiki.

„Täna hindab ostja pigem isiklikku lähenemist ja pagarikäte tõelist puudutust,” lisab Rando. Heiki, käed jahused, ütleb juurde, et pisemas tootmises saab paremini katsetada, täna mitte õnnestunut juba homme paremaks muuta.

Presidendi nimi

Kas aga Pätsi nime pahaks ei panda? Ikkagi ju seos kunagise presidendiga? Heiki muheleb ja ütleb, et eks uue firma asutamisel käis peast läbi kümneid variante. Mitmetimõistetavus on praegu aga pigem vooruseks, sest vanema põlvkonna jaoks on Pätsi nimel teistsugune kõla. Rääkimata veel Pätsi nimega pätside söömise juurde käivast arutelust, et kas maitse on eestiaegne või mitte.

Väikefirma võlu on paindlikkus. Näiteks valmivad täna Pätsis erilised kõrsikud, kuna ansambel Kõrsikud annab Rakveres naistepäevakontserdi. Kes tahab erilist küpsetist, astub lihtsalt läbi, räägib läbi ning võib järgmisel päeval erisoovi kätte saada. Suured, anonüümset leiba pakkuvad tehased seda enesele lubada ei saa.

„Mul oleks vaja seemnetega leiba,” kostab ostjast näitsik kurvalt soojade pätside hunnikut uurides. Ahju juurest kauplusse saabunud Heiki laiutab käsi: „Sellega läheb veel natuke aega.”

„Aga …,” kostab neiu. „Aga ma toon selle õhtul ära. Kuhu on vaja?” võtab pagarmeister ostjal sõnad suust. Sellisest vastutulekust jääb näitsik sõnatuks ja suudab välja öelda vaid, et veekeskus on koht, kuhu leiba vaja. Naeratus ütleb ära selle, mis ütlemata jäi.

Kui soojad leivad koos pagari käepigistusega kottidesse sobitatud, istub Heiki klaveri taha ja võtab mõne akordi. Ostjad kuulavad lummatult.Rakvere toidumärkRakveres toimunud kohaliku identiteedi alasel debatil küsis üks osaleja, kas meil on olemas mingi oma toidukaup, mis ainult Rakverele omane. Osalejad nentisid, et Rakvere viiner, Hagari küpsetised, Pihlaka tordid ega ka Grossi omatooted pole seda enam ammugi, sest need levivad üle Eesti ja on kaotanud kohaliku maine. „Aga Pätsi leib,” hüüdis keegi üle saali. Paljud noogutasid nõustuvalt.