----

Atleetvõimleja Merike Madar ütleb julgelt, et vähem kui nädala pärast saab ta viiekümneseks. Nappi seelikut ja sügavat dekolteed võib ta endale lubada veel vähemalt kümme aastat.

"Reljeefseid läikimalöödud lihaseid võib tegelikult näha ainult laval," räägib Madar. "Siis pingutatakse muskleid, valgus on välja timmitud ja keha paksult õli ja ookriga sisse määritud. Kord, kui läksin publiku hulka ja ühe laua juures seljapoosi näitasin, haaras üks mees mul krauhti! ümbert kinni. Pärast oli tal vaesekesel ülikond üleni pruun," meenub haprale lihaskimbule kentsakas juhtum.

Tavaelus on Merike Madar väike ja sale. Armastab naiselikke riideid. Kodus ümbritsevad teda pitslinakesed ja kardinavolangid. "Tänaval ei saa inimesed arugi, et ma atleetvõimleja olen. Ainult siis olen elevust märganud, kui buss pidurdab ja minu lehviva varruka all lihased liikuma hakkavad," muigab Madar ja võtab sellist tähelepanu komplimendina.

Merike Madar ei usu kuidagi, et tema keha oleks praegu rohkem musklis kui tüdrukupõlves sportvõimlemisega tegeledes. Vormist väljas pole ta enda mäletamist mööda olnudki, isegi mitte pärast laste sünnitamist.

"Ma ei tahtnud, et kõht jääks punnitama," ei soovinud endine sportlane oma treenitud kehast ilma jääda. "Hakkasin esimesel võimalusel jalgu üle pea tõstma. Seejärel proovisin naisvõimlemist, aga see näis liiga kerge. Kuni sattus Tartu maantee jõusaali. Mõni kuu hiljem sai Merike Madarist võistlussportlane. Viie aasta jooksul tõi ta koju hulga võidukarikaid atleetvõimlemises. Siis tuli järsk ja otsustav loobumine: "Võistlustel nägin järjest sagedamini naisi, kelle hääl oli jäme või rind karvane. Mul tuli teha oma valik."

Merike Madar eelistas jääda naiseks. Endiselt leiab teda Tartu maantee spordisaalist, ainult et nüüd tegutseb ta seal administraatorina. Endine kulturist tunnistab väikese piinlikkusega, et jõusaali on ta viimasel ajal külastanud ainult kord kuus ja sedagi enne esinemisi. "Lihas õnneks ei vaju kokku nagu tühi õhupall, kui seda on korralikult treenitud," selgitab Madar, kuid lisab, et peaks ikka rohkem ennast liigutama hakkama.

"Millegipärast arvavad inimesed, et jõusaalis käies hakkavad lihased kohe mühinal kasvama ja naised muutuvad meesteks," loeb Madar selliseid väiteid vaid õigustuseks oma laiskusele. "Mis siis kulturistidel viga oleks, kui asi nii lihtsalt käiks?"

Rippuva kõhu ja tagumikuga inimesed jätavad talle lõdva ja tahtejõuetu mulje: "Iga keha annab korrigeerida. Ka sale inimene võib napis riietuses halb välja, kui ta ennast liigutada ei viitsi."

Praegugi ülipringis vormis oleva naise arvates õigustavad keskealised oma löntivajunud välimust üpris kentsakal moel: paljud koolikaaslased näevad veelgi hullemad välja.

"Paar-kolm korda nädalas end kolmveerandtunniks kokku võtta ja juba paari kuu pärast on tulemused selgelt näha – see pole ju nii raske?" õhutab ta teisigi oma sünniaastat unustama. Merike Madari trimmis keha kadestavad rannahooajal temast poole nooremadki.