Põleva Kalevi kustutamine: vara müük ja linna abi
Legendaarne Eesti spordiselts Kalev peab „Monopoli” hoogsalt edasi taguma, lootes oma rahaasjades puhkenud tulekahju summutada ja võlgade katteks endiste äripartnerite ning vahepealse tegevjuhi kohusetäitja omandusse läinud peahoone ja spordihalli lähiaastail tagasi osta.
Suur Kalev on kui mitme peaga lohe või õigemini mitmekümne peaga lohe, kes käitub nagu sõbralik draakonipreili. Spordiseltsi alla kuuluvad üle Eesti kümned spordiklubid, mitu spordikooli, tohutu hulk spordiseltse ja spordibaase. Kokku moodustub liikmeskond 28 mittetulundusühingust, lisandub veel 15 eraisikut. Neist koosnev üldkogu tuli eelmisel nädalal Tartus kokku, et tagantjärele kiita heaks mitu tehingut, millega ainult halbade valikute ette seatud selts pankrotist päästa.
Sündis lõplik otsus: tekkinud võlgade katteks sai seltsi endine äripartner Valdor Holding OÜ endale Kalevi peamaja Tallinnas Pärnu maantee 41 ning räämas hoonega kinnistu Staadioni tänaval Tallinna spordihalli kõrval. Kinnistute tagasiostmiseks on aega kaks aastat, kokku 18,2 miljoni kroonise hüpoteegi katteks läinud vara tagasiostmisel tuleb arvestada veel kümneprotsendise intressiga. Ühtlasi loobus Valdor Holding kõigist edasistest nõuetest Kalevi ees, sealhulgas hoonestusõigusest ühises kinnisvaraprojektis magusal mereäärsel krundil Pärnus.
Samuti ei jäänud üldkogul muud üle, kui kinnitada igale eestlasele kaarjate võlvide ja vägevate spordivõitude poolest tuntud Kalevi spordihalli müük suvel tulekahju kustutama kutsutud Jaanus Glaase firmale. Kahtlejates kerkis küsimus, kuidas ja miks sai võimlemistreenerite klubi Katrek president Glaase (kelle õde Inga Glaase kuulub spordiseltsi Kalev juhatusse) endale 3,6 miljoni krooni eest kordi rohkem maksva spordihalli? Miks on Glaase firma kasuks seatud Kalevi hallile kaheksa miljoni kroonine hüpoteek? Kas pole ohtu, et krõbeda 15-protsendise aastaintressiga tagasiostetava spordihalli hind pole 12 kuu pärast enam 3,6 miljonit ja 540 000 krooni intresse, vaid veel kaheksa miljonit lisaks? Kalevi juhatuse esimees Peeter Kreitzberg kinnitab, et seda ohtu pole.
Üldse olevat Glaase juurde minek olnud sundkäik – spordiseltsil oli vaja tasuda Kalevi ujumiskooli võlgnevus kahasse ärimees Jaan Manitskiga ehitatud Kalev Spa nime all tuntud osaühingule Kalevi Veekeskus. „Tahtsime pantida meile kuuluvad 50 protsenti Kalev Spa aktsiatest 7–8-protsendise pangalaenu katteks, aga Manitski firma pani sellele veto,” põhjendab Kreitzberg.
Nüüd on Kalev jäänud ilma kolmest üliolulisest kinnisvaraobjektist, tegevusega ollakse jätkuvalt „miljoni-paarises” miinuses ning arvestada tuleb, et spordihalli tagasiostmiseks on aega juba vähem kui aasta ja Valdor Holdingule läinud kinnistute puhul kaks aastat. Leida pole vaja pelgalt 18,2+3,6 miljonit krooni, vaid ka neile lisanduvad intressid. Pärnu maantee peahoone eest on tarvis hakata uuele omanikule kahe kuu pärast üüri maksma. Kuidas kogu see raha leida?
Mitu kombinatsiooni
Kreitzberg on paraja supi ette sattunud ja peab seda sööma päris kuumalt. Ta tunnistab esiti, et jooksvate kuludega joonele saamiseks hakatakse kõigepealt Pärnu maantee hoone kasutajatelt omakorda renti küsima. Ka ei pääse koondamisteta. Põhiküsimus aga on siiski selles üle paarikümnes miljonis kroonis, et „kustutustööde” käigus omanikku vahetanud kinnisvara tagasi saada.
Siin on paar võimalikku kombinatsiooni: osa vara jääbki tagasi ostmata, müüakse midagi olemasolevast maha ning üritatakse veel kord mõnele projektile kinnisvaraarendajat partneriks meelitada. Sellega korra küll juba kõrbeti, kui spordiseltsi peasekretär Rein-Vello Ojavere lepingutele siia- ja sinnapoole allkirju külvas.
Nüüd loodab Kalev, et läinud nädalal Tallinnas algatatud detailplaneering alale, mille sisse jääb ka Pärnu maantee 41 krunt, annab võimaluse müüa sel krundil hoonestusõigus mõnele suurinvestorile ja sellega osta 12–13 miljoni eest oma peamaja tagasi ning jääda tulevikus sealt vähest rahagi teenima.
Kuidas osta tagasi muinsuskaitsealust Kalevi spordihalli? Üks võimalus on – ja sellele rõhuvad spordiseltsi Tallinna Kalev juhid eesotsas Kalle Klandorfiga – abi avalikult võimult. Ehk siis riigilt või pigem siiski linnalt. Nimelt on riigil ja linnal spordihalli puhul eelisostuõigus ja seega isegi juhul, kui Kalev ise kuidagi vajamineva raha kokku ajab, võib omavalitsus või riik halli ära osta. Senise Lasnamäe linnaosavanema Klandorfi tiim loodab linnale, ja ega Edgar Savisaarega väiksema partnerina koalitsioonilepingu teinud Kreitzbergki linna omandi vastu pole. Seda aga tingimusel, et Tallinna Kalevi omade kõrval saavad spordihallis jätkuda ka muud üritused, näiteks Kristjan Palusalu mälestusturniir.
Kust veel saaks raha tulla? Pisku annab Kalevi jahtklubi, mille juht ehk kommodoor on kunagine olümpiasangar Tõnu Tõniste, kes on ka „suure” Kalevi juhatuse liige. Spordiselts Kalev on enam kui 500 seilamishuvilist koondava jahtklubiga sõlminud 30 aastaks rendilepingu Pirita jõe suudmes oleva klubihoone ja väikesadama kasutamiseks. Nüüd kinnitas üldkogu jahtklubiga 500 000-kroonise hoonestusõiguse lepingu, tehingut põhjendas Tõniste vajadusega kaitsta seilajaid Kalevi võimaliku pankroti eest. Lisaks võtab jahtklubi detsembrist enda alluvusse Kalevi purjespordikooli, millega lähevad jahtklubi alluvusse kõik spordikooli töötajad. Aga ka varustus, mille kool on oma rahaga välja ostnud.
Kustutamisega on kiire
Natuke aitab ilmselt ka kaugel Setumaal Värska lahe kaldal asuva 1300-ruutmeetrise Värska purjespordibaasi müük, mille väärtuseks on hinnatud 200 000 –400 000 krooni. Ostmisest olla huvitatud Värska Vesi.
Müüki läheb ka suurtes majanduslikes raskustes Madsa puhkeküla Lõuna-Eesti kaunite kuplite vahel. Puhkeküla aasta kahjum on 300 000 krooni, peale selle veel hunnik võlgu firmadele ja puhkeküla tegevjuhtidele. Siin astub mängu Tartu suurärimees Neinar Seli. Sest Madsa puhkeküla kõige tõenäolisem kosilane on ilmselt Tartu spordiselts Kalev eesotsas Seliga. Seli ise tunnistab huvi – Otepää kant oleks neile laagrite korraldamiseks ideaalne. Samas on tema hinnangul praegu arusaamatu, mida täpselt müüakse – kas firmat, vara või midagi kolmandat.
Jäänud on kõige suurem „sampo” ehk ühiselt kinnisvara- ja meediaärimehe ning Viinistu kunstimuuseumi omaniku Jaan Manitskiga Tallinna vanalinna servale rajatud veekeskus ja oma osa müük. Kui Kalev oli hädas, pakkus Manitski partneri osaluse eest 7,5 miljonit krooni, räägivad kalevlased. Et seda on „ilmselgelt vähe”, jõutigi seisu, kus lõpuks tuli mängu Kalevi spordihall ja tehing Jaanus Glaasega.
Tervikpilt puudub
Et Kalev SPA on pidevalt plussis olnud (ehkki omanikud on sealt vaid korra mõlemad miljon krooni dividendideks saanud), on mõistetav Kalevi soov veekeskust võileivahinna eest mitte müüa. Headel aegadel, hindab Kreitzberg, maksab kogu veekeskus 200 miljonit. Nüüd räägib Kalevi juht hinnanguliselt viis korda väiksemast summast.
Kohati jääb tunne, et täiuslik pilt oma haldusalast puudub isegi Kalevi juhtidel, nii pompoosseks on struktuur aegade jooksul sirgunud. Senini puudub selge ülevaade rahade ja varade liikumise kohta.
Kalevit juhtis peasekretär, kuraditosina liikmega juhatus toimis aga kui auväärt sööride klubi, laenab Kreitzberg Albioni saarelt hoolekoguna toiminud juhatusele iseloomustava sõna.
Alates eelmisest nädalast sai kaheks kuuks tegevjuhi ohjad enda kätte Avo Anton, kes peaks paberimajanduse korda tegema ja edasise tegevusplaani koostama. Järgmisel aastal valitakse uus juhatus. Kavas on põhikirja muuta ja moodustada n-ö päris juhatus – kolmeliikmeline, selgete kohustuste ja vastutusulatusega. Tegelikult on Kalevil hädasti tarvis palgata ka audiitor või jurist, kes tooks pildi majja, kas Kalevil lasub veel kukil kohustusi. See pilt praegu puudub.
Teenimisvõimalus
Tulekul suured spordimängud
•• Spordiselts Kalev korraldab järgmise aasta südasuvel Tallinnas rahvusvahelised töölisspordimängud. Need on justkui olümpiamängud, mille raames tuleb Tallinna umbes 3000 osalejat.
•• Mängude eelarve on 18 miljonit krooni. Kõik kulud maksavad kinni riigid, kes mängudel osalevad. Kui Kalev suudab hästi majandada, siis jääb sealt tekkiv kasum Kalevile.
