Politsei: sularaha aeg on tegelikult läbi
Mitmed kaupmehed on avaldanud muret, et jägmise aasta alguses, mil kahe nädala jooksul on paralleelselt käibel nii kroon kui euro, on kohal ka professionaalsed võltsijad, kes segadust ära kasutades suurel hulgal valeraha käibesse lasta püüavad. Politsei- ja piirivalveameti kriminaalteabebüroo juht Lenno Reimand päris sellist skeemi ei usu, kuid võltsingute arv kasvab kindlasti.
Milliseid võltsijaid üldse olemas on? Kui head tööd nad eurodega teevad?
On olemas näiteks sellised inimesed, kes lõikavad eurosid välja brošüüridest ja muudest teavitavatest materjalidest. See on üks võimalikke variante, mille õnge võib minna, sõltub inimese teadlikkusest ja valvsusest ja olukorrast, kus inimest püütakse valerahaga ära petta. Kui inimene on tugevas joobes näiteks, võib ka ta ära petta tavalise värvilise paberiga.
Tehakse ka rahasid, mida tegelikult olemas ei ole, näiteks 25-eurone.
Seda oleks ülemineku alguses hea kasutada.
Just, sest inimestel on harjumus, et 25-ne pangatäht on olemas. Teistes riikides on seda ka ette tulnud. Võidakse teha ka selliseid rahasid, mis on mingi trikiga. Rahal ei ole kirjas Euro, vaid on Eupo näiteks või muu selline defekt. Need on valdavalt n-ö käsitöö, seal ei ole vaja erilist organiseeritust, ettevalmistust või professionaalsust. See ei saa olla massiline selles mõttes, et üritajaid on küll palju, kuid tekitatav kahju ei ole suur ja see ei lähe ka väga pikalt läbi.
Kui räägime n-ö „päris” valerahast, pangatähtede võltsimisest sellisel tasemel, mis on ohtlik rahandussüsteemile ja riigi julgeolekule, siis see kahtlemata on tööstuslik. Kasutatakse kui mitte sama, siis vähemalt võrreldavat tehnikat sellega, millega päris eurosid tehakse. Kasutatakse sama materjali. Väga hästi on järgi tehtud kogu trüki- ja turvatehniline pool. Praktika näitab, et sellise võltsingu avastamine enne sularahakeskusesse jõudmist on ikka väga keeruline.
Siis on ilmselt meie politseil ka välja arvestatud, kui palju Eestis võiks esimese aastaga võltsraha käibele tulla.
Seda ma siin hea meelega spekuleerima ei hakkaks, aga tuginedes teiste riikide kogemusele, on kindel, et valeraha probleem muutub tõsisemaks, kui siiani on olnud. Kui suures ulatuses, on raske ennustada.
Kui räägime kvaliteedist, siis mida aasta edasi, seda paremaks on võltsingud läinud. Kunagi olid olemas superdollarid. Usun, et ei ole väga kaugel aeg, mil ilmuvad ka supereurod. Ühel hetkel oleme olukorras, kus pangatähtede tootmiseks kasutatakse sama tehnikat ja materjali ja siis ongi ainus erisus selles, et üks on legaalselt emiteeritud rahatäht ja teine ei ole.
Need, kes head toodangut teevad, on siis ilmselt pigem sarnased väikeettevõttele kui üksikule omaette tegutsejale?
Praktikas on olnud igasuguseid variante. Näiteks tavaline trükikoda, mis päeva ajal trükib raamatuid või ajalehti ja väljaspool tööaega trükitakse raha. See eeldab ikkagi suhteliselt hea ja kalli tehnika olemasolu.
Aga see on kindel, et sellised trükikojad on Eestil silma peal hoidmas?
Kui vaatame tagasi viimastele liitujatele, kes mõnes mõttes on Eestiga sarnased – Sloveenia, Malta –, siis seal ei ole valeraha massiliseks probleemiks muutunud. Need riigid on astunud ühte paati teiste euroriikidega.
Eesti positiivne pool on see, et meie sularahakäive on võrreldamatult madalam kui paljudes teistes riikides. See on ka märk sellest, et see valeraha probleem ei saa meil olema niivõrd tõsine nagu mõnes teises riigis, kus tarbija traditsioonilise käitumise tõttu on sularaha tunduvalt rohkem. Meil on sularaha kasutus väike ja sedavõrd on väiksem ka võimalus siin valerahaga suurt profiiti lõigata.
Ilmselt sularaha kasutamine väheneb euro tulekuga veelgi nagu on ennustatud.
See on küll spekulatsioon, aga ma arvan, et sularaha saab meil olema on valdavalt müntide ja väikeste kupüüridena. Münte, tõsi küll, võltsitakse ka, aga see on rohkem kiiksuga teema. Samuti tuleb väga vähe ette väikeste kupüüride võltsimist. Viie-kümne euroseid – üliharva. See ei tasu end ära, kuna materjal ja tehnika on sama kallis, kui 500-se tegemisel.
Aga igal juhul on selge ka see, et kui tavainimese kätte peaks sattuma võltsitud eurosid, on tal sellest suhteliselt võimatu aru saada.
Ma arvan ka, et neid inimesi on Eestis suhteliselt vähe, kes rahale peale vaadates ja käega katsudes saavad aru, et tegu on võltsinguga. Sellepärast peavadki kaupmehed olema võimelised valeraha tuvastama.
Riskigruppi kuulub ka käest kätte kaubandus turul ja tänaval. Selge, et iga R-kiosk ei saa lubada endale tehnikat, mis suured kauplused. Seega jääb raskus mitte ostja vaid kaupmehe peale, kes peab olema suuteline võltsingut tuvastama,. Muidugi peab ka inimene olema valvas, kellelt ta raha vastu võtab ja mida sellega teeb. Siin on riskigrupiks teiste riikide praktika põhjal mustlased, kes selliseid hetki tavaliselt enda kasuks ära kasutavad. Nende võime inimestega manipuleerida ja mida iganes, ka valeraha, pähe määrida on hämmastav. See osa kasvab kõvasti autoparklates ja ostukeskuste juures.
Mida täpsemalt õpetas meile Sloveenia ja Malta kogemus? Kuidas neil eurole üleminek valeraha osas esimestel nädalatel läks?
Põhiraskus euro kasutuselevõtu alguses on korrakaitselisel tegevusel – politsei nähtavusel, teavitustegevusel kuni selleni välja, et politseil on tehnika tuvastamaks otse tänaval võltsinguid. Meie arvatavasti nii kaugele ei lähe.
Mingil hetkel aga, umbes kolmas-neljas kuu pärast euro kasutuselevõttu, kaldub probleem rohkem kriminaalpolitsei poolele. Tuleb rohkem võltsinguid, neid hakkab rohkem välja tulema ja märtsis-aprillis-mais hakkame nägema tegelikku pilti.
Kuna euroriigiks saades pole võltsimine enam ainult meie siseasi, siis kas politsei peab inimesi juurde võtma, et oleks ressurssi võltsingute teemaga tegeleda?
Tänases olukorras ei ole inimeste juurde võtmine väga realistlik. Küll on selge, et tuleb korrigeerida prioriteetide tabelit, seda ümber sättida ja kuskilt mujalt järele anda. Valeraha tõuseb selles tabelis ikka ettepoole, kui siiani on olnud.
Aga kui riigil raha oleks, võiks ka inimesi juurde võtta?
Massiga lüüa pole alati võimalik, aga kui siiani oleme valeraha teemaga menetluslikus mõttes hakkama saanud väga väikeste ressurssidega, siis on karta, et tulevikus tuleb rohkem inimesi pühendada võltseurode menetlemisele. Sellevõrra tuleb tõenäoliselt prioriteete ümber sättida ja kuskilt mujalt järele anda.
Õnneks on eurovõltsingutega tegelemisel ka suur tugi olemas Europoli näol. Neil on tugev valeraha üksus, parim tehnika, parimad inimesed. Lisaks sellele on sealt võimalik saada ka rahalist tuge nii seadmete ostmiseks, kui uurimis-jälitustegevuste rahastamiseks.
Kas Europolis on olemas ka keegi, kelle ülesanne on spetsiaalselt tegeleda „rohelise” euroriigi Eestiga?
Päris nii ei ole. Pigem on töö jaotatud erinevate võltsingute järgi. Ühte tüüpi võltsingud pärinevad reeglina siiski ühest riigist, grupeeringust, trükikojast.
Ilmselt on need inimesed, kes võltsimisega professionaalselt tegelevad, politseile teada. Kas neid lubatakse pärast aastavahetust Eestisse?
Need isikud on valdavalt teada, vähemalt nende grupeeringud. Kui isikud on teada, saab Schengeni võimalustest tulenevalt nende liikumist pidevalt jälgida. Lihtsalt kahtlustus ei ole piisav alus liikumisvabadust piisata, aga jälgida saab küll.
Palju neid grupeeringuid siis on, kes eurosid võltsivad?
Euroopas on väga tugevad grupeeringud, kes tegelevad sellega Bulgaarias, Rumeenias, Leedus.
Eestis veel mitte?
Julgen väita, et mitte. Eesti on väga väike ühiskond, siin midagi suurt salaja teha on suhteliselt keeruline.
Kui keegi tellib endale trükitehnikat, millega potentsiaalselt saab teha valeraha, siis sellistel masinatel hoiab politsei silma peal?
Kui räägime päris trükitehnikast, siis see kaup on väga suurelt luubi all, väga hästi teatakse kuhu see läheb. Aga siin tuleb mängu inimfaktor. Tehnika võib minna täiesti ametlikult trükikotta, täiesti õigeks asjaks, aga mingil hetkel tehakse seal ka midagi muud.
Pragu siis pole Eestis tegelasi, kes eurode võltsimisega tegeleks. Aga kujutan ette, et 1. jaanuari hommikul ärkavad sellise mõttega peas kindlasti vähemalt kümme inimest.
Ma arvan, et need kümme inimest ärkavad juba homme hommikul sellise mõttega üles, võltsimine ei ole raketiteadus. Kindlasti on euro kasutuselevõtt Eestis kuritegelikus mõttes atraktiivne, aga ma arvan, et tarbijakäitumise ja Eesti inimese suhteline skepsis aitab kaasa selle tegevuse raskendamisele. Igal juhul on Eesti valeraha jaoks senisest atraktiivsem. Küsimus on ulatuses.
Aga plaan on teil paigas, kuidas asjad kontrolli all hoida?
Ma julgen küll öelda, et meie poolt on seda tööd tehtud julgelt juba pea aasta. Ettevalmistus ja teadlikkus on olemas, inimesed on sihipäraselt tööd teinud, et saada pilt ette, mis ses vallas toimub, milliseid vigu vältida. Arvan, et kõik, mis inimvõimuses, on meil tehtud.
Nii et kaupmeeste kartus krooni-euro paralleelkäibe ajal saabuvatest võltsijatest, kes segadust kasutades valeraha ringlusse paiskavad on suurelt alusetu?
Kahe esimese nädala „rändtirtsudest” ma ei ole kuulnud. Esiteks läheb neil nädalalil tarbimine väga alla ja ostetakse ainult toidukaupa. Ma pigem arvan, et raskuspunkt on kevade poole, mil tarbimine tõuseb, hakatakse reisima, kõik elavneb. Siis väheneb ka tähelepanu ja valvsus kaob.
Veel üks huvitav fakt: valeraha kasutatakse suurtes kogustes illegaalses kaubanduses. Tavatarbija ei peaks nii väga kartma, kartma peavad kurjategijad, kes oma illegaalset kaupa müüvad.
Et suurem hulk valeraha jääb ringlema nende endi maailma?
Väga palju. Hispaanias on paljude narkokaubandusega tegelevate inimeste majade läbiotsimisel leitud suured hunnikud valeraha. Neid kasutatakse hulgi narkootikumide ostmisel väljastpoolt Euroopat, kus teadlikkus eurost on suhteliselt madal.
Aga kuidas valeraha probleemi siis lõplikult lahendada?
Politsei poolt üks soovitus – sularaha aeg on läbi. Kui meil oleks ainult plastikraha, oleks see ka täiesti kindlalt kuritegevuse lõpp. Ilma sularahata kuritegevust ei eksisteeri. Aga ma usun, et seda ei näe veel järgmise viie põlve silmad.
Teoreetiliselt piisaks Eestis ka sellest, kui meil on käibel euro, aga ainult elektrooniline raha. Nagu välismaale minnes arvestad sellega, et seal käibel kohalik valuuta. Tulles Eestisse tead, et siin on ainult elektrooniline raha.
See on kahjuks küll utoopia, aga kui küsida, mida teha, siis see on üks variant. Kuritegelik maailm sureb täiesti kindlalt välja, sest elektroonilise raha puhul on iga sent isikustatav, selle päritolu ja kulutamine on kindlaks tehtav. Kõlab totaalse jälitamisena, aga illegaalne tulu oleks välistatud. Aga see ei sobi tänapäeva majanduse põhialustega. Tänapäeva majandus sõltub liiga palju illegaalselt majandusest.
