Pöörased talimatkajad suusatasid Eesti lõunatipust põhjaneemeni
Reede hommikul vilistab Mandri-Eesti põhjatipus Purekkari neemel tuul ja peale rebase, kes meile metsavahel teel ette põikas, pole näha ühtki hingelist. Ka mitte neid rikutud linnainimese standardi järgi pisut kummalisi tegelasi suuskadel. Lõpuks hakkavad matkajate peanupud paistma ja neeme tippu jõudmise auks heisatakse looduskaitseringi lipp. Lisaks tehakse jäise tuule käes rühmapilt paljastatud nabadega – ringi traditsioon, mis tähistab iga mäevallutust või pikema ekspeditsiooni lõppu.
Tartu üliõpilaste looduskaitsering korraldab suviti pöörast hääletusretke Eestimaa teedel, talviseks alternatiiviks on liikumine omal jõul ja suuskadel. Tänavune erakorraline talimatk algas Eesti lõunatipust Naha külast ja kulges Lõuna-Eestist Hummulist enam-vähem püstloodis mööda Eesti kaarti joont vedades Lahemaa suunas.
357 kilomeetrit suuskadel
Kuusteist päeva väldanud retke on algusest peale kaasa teinud kuus matkajat, eri etappidest osavõtnuid on aga paarkümmend. „Kui mägimatkal on raskuseks mäed, siis suusamatkal on selleks suusad,” kõlab vana Tartu matkasellide matkatarkus.
„Lõin arvud kokku ja minu arvutuste järgi oleme kokku sõitnud 357 kilomeetrit,” teatab matkaja, keda kõik kutsuvad Pluutoks. Päeva keskmine tuleb seega 20 kilomeetri ümber.
Matkapäevik, mis oli peaasjalikult olnud kaaslaseks ahjuvahtidele, kes tunnikaupa öösiti tuld valvasid, meenutab ka loomingulisi seiku: näiteks Tartu rahu 90. aastapäeval oli soov seda tähtpäeva väärikalt tähistada. Ainuke sinimustvalge lipp, nii tikutopsisuuruses formaadis, oli õmmeldud Pluuto jope varrukale. Ja nii roninudki Pluuto ise lipuks kuuse otsa ning teised laulsid ümber kuuse Eesti hümni.
Ja ühele suusale on kellegi käsi kunagi kirjutanud Pomo. Vastab see tõele või mitte, ei tea, aga matkajad ise kinnitavad, et see olevat kunagise geoloogiatudengi ja praeguse sotsiaalministri Marko Pomerantsi matkasuusk, mida nüüd bioloogid-geograafid omavahel matkajatele edasi pärandavad. Võib-olla rändab see suusk järgmisena juba Hibiinidesse, kuhu osal on juba järgmine matkasiht võetud.
Puhas matkamise mõnu
•• Mingit erilist missiooni või eesmärki matkajatel polnud – puhas matkamõnu. Veidi vähem kui pooled öödest veedeti sisetingimustes. „Mitu korda kutsusid võõrad head inimesed meid ka sauna, aga ütlesime sellest kuni eilseni ehk viimase õhtuni ära. Paljud lihtsalt lehvitasid tee ääres,” rääkis Kairi.
•• Selle aasta kõige külmemate temperatuuride ajal olid matkajad jõudnud Võrtsjärve äärde Pikasilda. „Kohalik poepidaja pakkus meile peavarju ja öömaja vana postihoone põrandal, mille rõõmuga vastu võtsime,” rääkis Kairi.
•• Süüa tehti lõkkel kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Teele asuti tavaliselt kella üheksa paiku, lõpetati, kui hämarduma hakkas, umbes kell viis õhtul. Siis hakati otsima sobivat laagripaika.
•• Matkavarustuse elementaarosakesed olid villased sokid, taskunuga ja väike matkaapteek villide ja väikevigastuste jaoks. Keskmiselt kulus kaks paari suusakeppe ja rekordiliselt kaotati neli kilo kehakaalu.
