Porised teeroopad ajavad külarahva tülli
Mereäärsed üksindust nautivad krundid võivad meelitada maad ostma ja suve või päriskodu rajama romantikuid, kuid nende ilusate maatükkideni peab jõudma mööda teiste, põlisemate külaelanike maid ning teid.
Harjumaal Kuusalu vallas mereäärsete Andineeme ja Tsitre küla taga, mitu kilomeetrit eemal mere ääres olid kunagi talud, kuhu tulevikus peaks taas kerkima kolm elumaja.
Tsitre külavanem, oreliprofessor Hugo Lepnurme sünnitalu pidaja Tiiu Lepnurm võitles endistelt omanikelt maa ostnud uusomaniku vastu kõigepealt selle nimel, et mere äärde loodukaitsealusele maale ei kavandataks viit uut talu. Selleks et säilitada Eesti külale omane hajaasutus, kus üks maatükk poleks alla viie hektari suur.
Järgmiseks kerkis uute elanikega seoses küsimus, kust kaudu nad hakkavad oma majades käima. Maaomanik, vallavalitsus, Lahemaa rahvuspark, Harju maavanem – kõik olid veendunud, et tee saab käia vaid Tsitre küla kaudu. Külavanem selles sugugi veendunud polnud ega ole. “Miks nad peaksid Tsitre kaudu käima, kui ajalooliselt käisid inimesed sinna teiselt poolt, Andineeme küla kaudu?” küsis külavanem.
Naaberküla Muuksi Toomani talu perenaine Tiiu Mürk, kelle perele kuuluvad vanad talukohad ka Tsitres, näitas musti roopaid teel, mis lähevad läbi nende pere esialgu taastamata taluhoovist. Need sügisesel ajal porisevõitu roopad ongi tee, mille üle käib vaidlus.
Kumbki Tiiu ei mõista, miks okupatsioonivägede metsa alla sõjaväesõidukitega sisse sõidetud tee on rohkem tee kui teine, mis rajati külateeks juba Eesti vabariigi algusaastakümneil. Tsitre külavahelist teed on külarahvas juba okupatsiooniaastail oma raha eest parandada ja korrastada lasknud ja sealt edasi erateel sõidavad praegu harrastuskalurid. Teine vanale nn saviteele viiv lai metsatee on rohtu kasvanud js seal enam keegi ei sõida. Metsateed ju mõlemad.
Kui vana peab olema üks rada, mida mööda on inimesed liikunud, et seda hakataks nimetama pikalt kasutatud teeks?
Tsitre külavanem kaldub sinnapoole, et õige ajalooline tee peaks pärinema vanast Eesti ajast ja see ei saa kuidagi olla okupatsioonivägede sissesõidetud rada.
Kuusalu valla munitsipaalvara spetsialist Rein Kiis arvab, et iga tee, mida mööda on käidud enne 1992. aastat, on ajalooline tee ja pole oluline, kas selle rajas kunagi külarahvas, kolhoos või Nõukogude piirivalve. “Või nagu ütles kunagine Saare maavanem Jüri Saar vaidlustel Kuressaare linnuse eheduse üle: üks asi on kindel, et tuhat aastat tagasi polnud siin midagi – taastagem siis juba see olukord!“ otsis Kiis appi teise mehe mõtte.
Kui vana peab tee olema?
Kiisi sõnul on õigus uuel maaomanikul, et teist teed pidi ei saa ta oma maale praegu sõita, ning õigus on ka külavanemal, kes seisab selle eest, et puutumatut loodust ja küla vaikust säilitataks ning eramaa omanikelt tee kasutamiseks luba küsitaks.
Merivälja kinnistule detailplaneeringu teinud AS-i Entec projektijuht Janne Tekku saab Tsitre küla elanikest aru. “Vald peaks oma õla alla panema – üldplaneeringus olid nad nimetanud Tsitre küla tee vallateeks, aga vald pidanuks endale ka kohustusi võtma,” lausus Tekku.
Külavanem Lepnurm ja maaomanik Mürk ei võta lohutusena planeerijate ja vallaametnike juttu, et nende teed mööda hakkab sõitma vaid kolm peret. Naised küsivad: kuidas ehitusautod sinna pääsevad? Nad on paari aasta tagant sellesama tee üles pildistanud, kui seal oli üks võõras veoauto ühe teise talu juurde kruusa vedanud. Üksainus auto oli kaitsealuses metsas suutnud puud vigastada ja autojuht sodi autoaknast välja visata.
Üks Tsitre rahva ärevuse põhjusi on seegi, et nad ei tea, mis ja kes mere äärde Meriväljale tuleb. Lepnurme sõnul on neid rahustatud, et omanikud tahtvat ise sinna suvitama või elama tulla. Detailplaneeringu koostaja sõnul ei ole omanik tavamõistes arendaja, kuid kavatseb siiski krundid edasi müüa.
Naabrid lähevad üha enam teede pärast tülli
•• “Pea igas meie valla külas on mõni naabritevaheline teevaidlus käsil,” ütles Kuusalu valla munitsipaalvara spetsialist Rein Kiis. “Maade tagastamise käigus oleks võinud teid tagastatavatest maadest välja jätta, aga see oleks teistpidi probleeme tekitanud. Ja külateid, nagu vanasti, ei ole enam juriidiliselt olemas.”
•• Kiis tõi näiteid tülidest. Ühes külas olid naabrid hästi läbi saanud, kuni ühe linnapere lapselapsed tulid maakodusse lärmakat pidu pidama ning üks sõitis suure ehitusautoga naabriõuest läbi. “Pärast seda oli hea läbisaamine otsas ja tee kinni pandud,” lausus Kiis.
•• Teises külas tegi üks naaber oma taluõue ilusaks ning palus, et naabrimees enam läbi õue ei sõidaks, vaid metsa alt väikese ringi teeks. Naabrimees ei kuulanud ning tee sai suletud, mille peale teine omakorda naabrile teises kohas tee sulges.
•• “Kõik teavad oma õigusi, aga unustavad, et külas on ka kohustus naabriga läbi käia ning teda oma maalt läbi lasta,” lausus Kiis. “Kes oma õigusega külla tahab asuda, see nõuab, et teda läbi lastaks, aga kes ise juba külas, see nõuab, et teised sinna enam ei tuleks – eriti kõvad vastuvaidlejad on just uusasukad.”
•• Teevaidlusi on Kiisi sõnul karta ka pärast endiste piirivalvekruntide müüki, mida siseministeerium on alustanud ja millest kolm asuvad Kuusalu vallas.
