Portreelugu väikelinna kangelasnoortest: Ilusad elupõletajad Räimo ja Märje*
Kui Räimole keegi või miski ei meeldi, siis ta seda ei varja. „Ennetav füüsiline noomitus,” muheleb elu noorperemees ise, kui eksinut nuhtleb. Elu on karm, kuid Räimo on veelgi karmim. Kodukandis – on see nüüd ühe maakonnalinna serv või sellega kokku kasvanud kõrvalküla? – piisab tema auto kohalolust, et lilled lõpetaksid lõhnamise. Kaugemal kandis tuleb aga tihtipeale märk ise esimesena maha panna. Kuid kui koer tõstab selleks jala, siis Räimo käe.
Räimo armastab sporti. Aga mitte igasugust sihitut ringilippamist, vaid alasid, kus omavahel võtavad mõõtu kas mehed või masinad. Ta ise on noorest peale tegelenud erinevate võitluskunstidega. See võis olla kolmandas klassis, kui klassijuhataja näägutamisest tüdinenud isa poisi käekõrval trenni viis: kaua ta neid endast nõrgemaid klassikaaslasi ikka rusikatega uhmerdab, pangu end kõvematega proovile ja õppigu nippe!
