Jaan Poska matus oli esimene riiklik matus Eestis ja ta sängitati mulda vene õigeusu (praeguse Siselinna) kalmistule. Samasse on maetud abikaasa Constance Poska, noorelt surnud poeg Georg, tütred Helena Poska-Niinemann, Veera Poska- Kutsinskaja ja nende lapsed, samuti vallaliseks jäänud Poskade tütar Xenia, kes töötas Haapsalus arstina ning suri 1964. aastal.

Perekond Poskade perekonna rahula Siselinna kalmistul on üle elanud kõik ajalootormid ning kalmistute rüüstamised. Tõsi, pikkade aastatega jäi Poskade perekonna rahula üsna unustusse: sepispiirded roostetasid, hauamonumendid ja graniitsokkel vajusid.

Ilmselt mingi ümbervärvimise käigus tekkis omapärane kurioosum: Jaan Poska hauakivile märgiti tema surmakuuks hoopis oktoober.

Jaan Poskat teatakse kui eelkõige Eesti riigi vundamendi, Tartu rahu arhitekti. Kõrvale ei saa jätta sellele eelnenutki: juba 1904. aastal alustas ta poliitilist tegevust Tallinna linnavolikogus, 1913–1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea.

Üldteada on tema tegevus pöördeaegadel: Venemaa Ajutise Valitsuse kubermangukomissarina ja diplomaadina lääneriikidest, otsimas tunnustust ja toetust Eesti riigile. Ootamatu surm tabas Jaan Poskat vaid kuu pärast elu tipphetke – ta suri 7. märtsil 1920.

Poska haua korrastamise tellis kultuuriväärtuste amet, selle tegi OÜ Raidkivi, tööd rahastasid linnavalitsus ja sihtasutus Jaan Poska Mälestusfond.