Immigratsioon on Prantsuse ajaloos väga vana nähtus. Nagu 19. sajandil itaallaste sisseränne, samuti belglaste, sakslaste. Prantsuse ühiskond tunneb mitmekesisust juba pikka aega. Aga 1980-ndatel tõstatasid paremäärmuslased rahvus­identiteedi küsimuse ja neid hakkas valimistel edu saatma.

Miks just siis?

Nähti, et migratsioon jääb püsima. Tekkis teine põlvkond, kes väljendas ennast vägivallaga, põletades autosid jne. Tekkis arusaam, et teise põlvkonna immigrandid on huligaanid. Samal ajal olid nad rassismi ohvrid. Need kaks reaalsust: osa noorte – kindlasti mitte kõigi – vägivaldsus ja samal ajal vägivald nende vastu loob vastuolulise debati. Ühelt poolt öeldakse, et nende noorte aitamiseks on vaja midagi teha, ja teisalt, et nad tuleb eemale tõugata. See debatt pole siiani lõppenud. Küsimus on ühtsuses ja mitmekesisuses. Ühtsus on vabariigi alusidee. Nüüd tekkis küsimus, kuidas mitmekesisuse idee sellega seostub. Kuidas toimib Prantsusmaa mitmuses?