President Ilves autasustab teenetemärgiga 99 inimest
Teenetemärk Vene ajalehe peatoimetajale mälestab seitset hukkunud kolleegiMaarjamaa Risti III klassi ordeni saanud Dmitri Muratov on Venemaa ühe kuulsama ajalehe Novaja Gazeta (NG) peatoimetajana töötanud täpselt 18 aastat. Selle ajaga on hukkunud seitse tema alluvat ja kaastöötajat.
Ühegi teise Venemaa meediaväljaande ajakirjanikke pole nende töö pärast nii järjekindlalt tapetud, rünnatud ja ähvardatud. Mõnigi neist on pidanud üsna pikalt elama ihukaitsjate valve all.
42-aastasele Igor Domnikovile löödi 2000. aastal koduukse ees mitu korda haamriga pähe, mille tagajärjel ta hiljem haiglas suri. Kolleegide arvates rünnati peamiselt kultuuri- ja sotsiaalteemadel kirjutanud Domnikovi eksikombel, ilmselt pidi ohvriks olema samas majas elanud NG uuriv reporter Oleg Sultanov. Domnikovi tapjad mõisteti 2007. aastal pikaks ajaks vangi.
Mürgitatakse ja tulistatakse
54-aastase inimõiguste kaitsja ja ühtlasi NG kaastöölise Viktor Popkovi auto tulistasid tundmatud ründajad sõelapõhjaks 2001. aasta kevadel, kui ta oli Tšetšeenias. komandeeringus. Kaks kuud hiljem suri Popkov haiglas haavadesse.
NG 53-aastane asepeatoimetaja Juri Štšekotšihhin suri kummalistel asjaoludel 2003. aastal, kui ta uuris tipptasemel korruptsioonijuhtumeid, millesse olid segatud Venemaa julgeolekuteenistuse FSB ja peaprokuratuuri kõrged ametnikud (nn Tri Kita juhtum). Ametlikult nimetati tema ootamatu surma põhjuseks ägedat allergiahoogu, kuid kolleegid ja rahvusvaheline ajakirjanike kaitse komitee usuvad, et ta mürgitati. Peaprokuratuur on korduvalt keeldunud tema surma asjaolusid uurimast.
Nooruke inimõiguste kaitsja ja ajakirjanik Svetlana Orljuk tapeti seni teadmata asjaoludel 2006. aastal, kui ta sõitis Põhja-Osseetiasse uurima ühe vangi pandud ohvitseri lugu.
Sama aasta sügisel tappis palgamõrtsukas Moskvas 48-aastase Anna Politkovskaja. Tšetšeenia sõja teemaliste lugudega maailmakuulsaks saanud Politkovskaja tapmise asjaolusid on uuritud aastaid. Tapmise korraldajad ja täideviijad on küll kohtu ees, kuid tellijat pole uurijad suutnud nimetada.
Pärast Politkovskaja tapmist kirjutas Novaja Gazeta esiküljel: „Emotsioone rohkem ei tule. Need on otsas. Aga valu – see on igaühel oma.”
Järgnes veel kaks tapmist. 2009. aasta jaanuaris tapeti laskudega pähe Moskva kesklinnas 34-aastane advokaat, NG-ga palju koostööd teinud Stanislav Markelov ja temaga kaasas olnud NG ajakirjanik, 25-aastane Anastassia Baburova. Nende tapja, äärmusrahvuslane, kellele ei meeldinud Markelovi antifašistlik tegevus, mõisteti eluks ajaks vangi.
Pool aastat hiljem rööviti ja tapeti tuntud inimõiguste kaitsja Natalja Estemirova, kes oli aastaid varustanud NG-d materjaliga inimõiguste rikkumise kohta Tšetšeenias ja aeg-ajalt ka ise NG-s varjunime all kirjutanud. Kuigi on täpselt teada, millise autoga Estemirova rööviti, kuhu see sõitis ja palju muid üksikasju, pole võimud suutnud tema röövijaid ega tapjaid tuvastada.
Seitsme ajakirjaniku ja inimõiguste kaitsja surm 12 aasta jooksul on nii uskumatult kole arv, et mõistus tõrgub seda tunnistamast. Neid on sama palju kui Eesti Päevalehe uudistetoimetuses reportereid.
Dmitri Muratov saab ordeni kõigi Novaja Gazeta ajakirjanike, nii surnute kui ka elavate nimel.
Jaanus PiirsaluNähtamatu mees Aivar AlavereKeskkriminaalpolitsei operatiivbüroo juhi Aivar Alavere ja tema osakonna tööd võib sõnastada järgmiselt: tema meeskond teeb töö, teised saavad medali. Sest operatiivbüroo töö – isikute jälgimine ükskõik millisel seadusega lubatud kujul – üldjuhul tähelepanu ei ärata. Vastasel juhul poleks sellel tööl ju mõtet. Nüüd saab politseikolonel Alavere vabariigi aastapäeva eel kriminaalpolitsei kaasaegse ja professionaalse jälitusvõime arenduse ja juhtimise eest presidendilt Kotkaristi IV klassi ordeni.
„Õige mees sai õige asja,” arvab K-komando juht Heldur Lomp.
NIme ja näota
Mida professionaalsem on kuritegevus, seda professionaalsem peab olema politsei ja jälitustegevus ning Alavere ja tema meeskonna saavutused on üks tunnus, et seda tööd hästi tehakse. Operatiivosakonnas töötavad inimesed, kellest paljudel pole avalikkuse silmis nime ja nägu. Inimesed, kellest mõne puhul isegi tema sõbrad-tuttavad ei tea, kus ta töötab. Inimesed, kelle töö detailidest ei saada kunagi täpset ülevaadet. Saladus on ka see, millise metoodikaga kogutakse vajalikud faktid ja tõendid.
Alavere on erinevate üksuste juhina olnud politsei jälitustegevuse võime arendamises ja süsteemi kaasajastamises aktiivselt tegev üle kümne aasta. Ta on oma erialal kõigis seda valdkonda puudutavates küsimustes ka hinnatud koolitaja ja nõutud konsultant.
Otsekohene. Usaldusväärne koostööpartner. Haritud ja laia silmaringiga. Hea juht. Hea kuulaja. Erinevate seisukohtadega arvestav, vaevub probleemidesse süvenema. Hea argumenteerimisoskuse ning analüüsivõimega. Nii ütlevad kolleegid ja lisavad: on vähe inimesi, kes teevad kõike oma elus sellise kirega, nagu teeb Alavere. See kirg avaldub nii korvpalliplatsil, suusarajal, jalgrattaga sõites kui ka koosolekul õigust taga nõudes. „Mõnikord mõtlen, et tal võiks natuke kehvem mälu olla, sest kui temaga vaielda, suudab ta neid aastate taguseid asju meenutada. Õiglust ja õigust taga ajades harutab ta probleemi alati üksipulgi lahti, nii et ka kõige juhmim inimloom saab probleemi olemusest ja selle võimalikest lahenduskäikudest aru,” ütles üks Alavere kolleeg.
Kärt AnveltHenn Põlluste hoiab Eesti maadlust elusPäev pärast seda, kui Heiki Nabile riputati kaela olümpia hõbemedal, ütles maadluskoondise treener Henn Põlluste, et ka rasketel aegadel on teda innustanud ja motiveerinud soov hoida Eesti maadlust elus. Nabi hõbemedal tähendas ka temale osa unistuste täitumist. Möödunud päevade raskustest ja vintsutustest ei ainustki sõna. Ei ühtki kibedusetera ega kahjurõõmunooti. „Tahan Eesti maadlust elus hoida, et Palusalu ja Kotka spordiala Eestist ei kaoks, vaid oleks suurte alade seas. Ma tunnen, et see on minu kohus,” ütles Põlluste emotsionaalses intervjuus.
President tunnustab Põllustet Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Põlluste ise kuulis aumärgist eile päeval telefoni vahendusel – maadlustreener viibis parajasti koos hoolealustega Bulgaarias treeningulaagris. „See on ikka väga suur tunnustus,” sõnas ta. „Eks Heiki Nabi olümpiamedalil on selles aumärgis oma osa, aga arvan, et see on eelkõige aastatepikkuse töö tunnustus.”
Aet SüvariTarmo Tein – Tabivere parim ettevõtjaJõgevamaal asuval Tabivere vallal on põhjust uhke olla, sest just seal asuva Same OÜ juht Tarmo Tein on üks väljavalitutest, keda riik teenetemärgiga premeerib. 1992. aastal asutatud ettevõte annab tööd 54 inimesele, tegeleb põllumajandus- ja teehooldemasinate tootmisega ning tubli eksportijana saadab tervesse Euroopasse, kuid eelkõige Rootsi 80 protsenti toodangust. Eelmine aasta oli pikalt tegutsenud ettevõttele parim.
„No mis ma ikka öelda oskan, 20 aastaga oleme lihtsalt palju tööd teinud,” rehmab Tein tagasihoidlikult ning nendib, et aastatega ettevõtte juhtimisest veel tüdinud ei ole. „Väsinud ei saagi olla, sest muidu ma ei oskakski midagi edasi teha!”
Tein on alati oluliseks pidanud ka ühiskondlikult Jõgeva maakonda panustamist, toetades Tabivere gümnaasiumi, valla spordiüritusi või Äksi kihelkonnapäevi.
Tabivere gümnaasiumi õppealajuhataja Kadi Kesa iseloomustab Tarmo Teini kui abivalmis inimest, kes just noortele oma ettevõtte tegemisi alati rõõmuga tutvustab. „Ta on väga tagasihoidlik inimene, arvestades, kui tähtis see ettevõte on ja kui palju kasu ta tegelikult vallale toob. Nii et kindlasti väärib Tarmo rohkem esiletõstmist,” arvas Kesa.
Ann-Marii NergiSuveräänne Silvi Liiva – sügavtrüki kangelannaPresident tunnustab Valgetähe IV klassi ordeniga ka kunstnik Silvi Liivat. 1941. aastal sündinud Liiva on hinnatud eelkõige kui graafik, kes on läbi aastate endaks jäänud, lihvinud oma oskusi ja jõudnud eri teemade kaudu oma kunstis eksistentsiaalsete sõlmpunktideni, iseloomustab Liivat kunstiteadlane ja Kumu graafikakogu juhataja Anne Untera.
Klassikalist graafikatehnikat, sügavtrükki viljelev Liiva pälvis tähelepanu juba 1961. aastal diplomitööna valminud Paul Éluard’i luulekogu kujundusega. Sellele järgnes Liiva valge periood, kus andsid tooni õrnad figuurid. Kaheksakümnendatel muutus Liiva pildikeel dramaatilisemaks ja valulisemaks, põhjuseks kaasaelamine Eesti rahvuslikule ärkamisele, iseloomustab Untera, kes paari aasta eest aitas koostada Liiva ümmargust sünnipäeva tähistanud näituse kataloogi.
2000. aastatel loobus kunstnik oma töödes figuurist: õrnade inimkehade ja nägude kujutamise asemel tulevad tänaseni Liiva ateljee trükipressi alt mustvalged pannood, mis on ekspressiivsed ja võimsad.
Untera iseloomustab Silvi Liivat kui tundliku natuuriga loojat, kes ometigi on immuunne kõrvalmõjudele ega lase end mõjutada ei teistel kunstnikel ega sootsiumil.
Silvi Liiva on sündinud 22. jaanuaril 1941 Värskas. Aastail 1958–1963 õppis ta Tartu kunstikoolis ja 1963–1969 Eesti kunstiinstituudis. Liiva on töötanud kunstnikuna kirjastuses Eesti Raamat. Aastail 1978–1987 oli ta Eesti kunstiinstituudi õppejõud, pärast seda on pidanud vabakutselise põlve.
Liiva on kunstnike liidu ja vabagraafikute ühenduse liige. Ta on võitnud mitmeid kunstiauhindu, sealhulgas Konrad Mäe preemia ja Wiiralti auhinna, samuti diplomeid Tallinna graafikatriennaalilt. Tema kunsti on eksponeeritud paljudel rahvusvahelistel graafikanäitustel.
Mari PeegelHannes Kaljujärv läbib teatris pikki distantseHannes Kaljujärv oli noorest peast kõva spordimees – jooksja. Laval läbib tänaseks juba pika staažiga Vanemuise näitleja Kaljujärv nii lühemaid kui ka pikemaid distantse. Ja mida vanemaks ta saab, seda pikemaid teeb, sest suured muusikalirollid on maratoni mõõtu. Eriti veel tänavusel hooajal mängitud konferansjee roll kuulsas „Kabarees”, kus tuleb tantsida ja laulda kogu raha eest. Suure distantsiga oli ka kuulus piimamees Tevje roll muusikalis „Viiuldaja katuselt”, mis tõi 2004. aastal Kaljujärvele riikliku preemia.
Praegu harjutab Kaljujärv enda sõnul põnevat asja. „See on kerge draama, mille peategelased on Esimese maailmasõja veteranid, kes vanadekodu verandal maailma asju arutavad,” tutvustab Kaljujärv. Tükk ise, mis kannab pealkirja „Paplid tuules”, saab valmis Eesti Vabariigi sünnipäeva künnisel, 22. veebruaril.
Veel näeb Kaljujärve Vanemuise intiimses lastelavastuses „Väikese onu saaga”, kus ta põnnidele koera mängib. Peale selle mängib Kaljujärv muusikalis „Mary Poppins” ja romaani „Tappa laulurästast” dramatiseeringus. Järgmise hooaja rolle pole Vanemuises veel välja jagatud, kuid vaevalt Kaljujärv ilma jääb, võhma tal ju jätkub.
Andres LaasikGalina Moldon – eestluse edendaja NarvasÜle kahekümne aasta tagasi, 1992. aastal, kui Galina Moldon töötas Narva Kreenholmi koolis direktorina, esitas ansambel Kannel koolis eesti rahvalaule. „Pärast tundi tuli minu juurde üks poiss ja päris, mis keeles nad laulsid. Mulle jäi see küsimus kauaks hinge,” selgitab Moldon, miks ta aasta hiljem Narva abilinnapeana pühendus suuresti just eesti keele õppe edendamisele. „Eesti keelt on vaja igale inimesele, kes elab Eestis. Eriti lastele, nad ju tahavad õppida kõrgkoolis.”
1990. aastate alguse Narvas oli Moldoni sõnul eesti keelt raske õppida: polnud õpetajaid, eesti keele tunde koolides ega keelekeskkonda. Abilinnapeana hakkas Moldon õpetajaid otsima. „Keeleseadus oli vastu võetud, aga pedagoogilist kaadrit veel ei olnud!” meenutab ta. Probleemi lahendamiseks otsiti Moldoni juhtimisel õpetajaid mujalt Eestist või saadeti kohalikud õpetajad eesti keele õpetaja eriala omandama.
Töö on kandnud vilja, tema sõnutsi on pilt nüüdseks oluliselt muutunud ning lapsed suhtuvad eesti keele õppimisse loomulikult. „Kõigesse, mis puudutab keeleõpet, on suhtutud liigselt kiirustades. Kõige jaoks on vaja aega,” täpsustab Moldon. Praegu töötab ta Narva laste loomemaja direktorina ja tegeleb sellega, et noored saaksid oma mujal Eestis elavate eakaaslastega rohkem suhelda.
Kelli SeitonVikipeedia eestvedaja Andres LuureFilosoof ja tõlkija Andres Luure liitus Vikipeediaga pisut vähem kui aasta pärast selle loomist. Just nende pisut vähem kui kümne aasta eest, mil ta saidile kaastööd on teinud, saab Luure riigilt täna tunnustuse. „Kuulsin sellest (Vikipeediast – toim) Kuku raadiost „Tehnokrati” saatest ja teadsin, et see on see, mida alati teha olen tahtnud,” meenutab Luure 2003. aasta kevadet, kui ta Vikipeediaga liitus. Sellest algas pikaajaline sõltuvus.
Seda sõltuvust on tal jätkunud kümneteks tuhandeteks artikliteks nii toimetaja kui ka loojana. Üldse on saidil üle 106 000 artikli. „Aga peaks olema hulga mahukamad,” ei ole filosoof päris rahul.
Lehele, usub ta, on koht eesti kultuuri hoidjana olemas lihtsal põhjusel: kõik on kirjas eesti keeles. „Muidu seda keelt ju pole. Inimesed niigi otsivad rohkem inglise keeles.”
Vikipeedia loodi 2002. aasta augustis, ingliskeelne Wikipedia aasta varem jaanuaris. Luure on kõige kauem Vikipeediat arendanud eestlane. Tema käe alt on läbi käinud väga erinevate teemade lood, näiteks kristlusest, Siiami tapluskalast või vitamiinidest.
Kelli SeitonRiikliku autasu saajad 2013. aastalValgetähe II klass
Heiki Nabi – maadleja, olümpiamedalivõitja
Valgetähe III klass
Ain Anger – ooperilaulja
Heiki Hunt – riigiametnik, infoturbe edendaja
Alla Jakobson – rahvusvähemuste koostöö korraldaja
Paavo Järvi – dirigent
Väino Kaldoja – noorteadlaste ja kutseõppe toetaja, ettevõtluse edendaja
Krista Kodres – kunstiajaloolane, Eesti kunstiakadeemia professor
Anti Marguste – helilooja ja õppejõud
Henn Põlluste – maadlustreener
Väino Sarnet – erastamise korraldaja Eestis
Urmas Varblane – majandusteadlane, Tartu ülikooli professor, akadeemik
Jaak Vilo – bioinformaatikateadlane, Tartu ülikooli professor, akadeemik
Valgetähe IV klass
Ines Aru – näitleja
Diana Beltadze – Eesti XI rahvaloenduse korraldaja
Urmas Dresen – ajaloolane, meremuuseumi arendaja
Jüri Elken – merefüüsik, teadustegevuse korraldaja, Tallinna tehnikaülikooli professor
Jaak Jüriado – Eesti järjepidevuse hoidja
Hannes Kaljujärv – näitleja
Sirje Karis – ajaloolane, Eesti ajaloomuuseumi arendaja
Irene Käosaar – hariduselu edendaja
Helle Laas – nukunäitleja
Paavo Mikko Juhani Lampinen – ettevõtja, Õisu mõisa taastamise eestvedaja
Silvi Liiva – graafik
Allan Martinson – ettevõtluse edendaja
Enel Mägi – Tiigrihüppe Sihtasutuse juht ja haridusuuenduste eestvedaja
Feliks Mägus – ettevõtluse ja kutseõppe edendaja
Monika Oit – küberneetik, infoturbe edendaja
Aadu Paist – tehnikateadlane ja energeetik, Tallinna tehnikaülikooli professor
Priit Pirsko – arhiivinduse edendaja, riigiarhivaar
Ants Promann – Eesti leivatööstuse edendaja
Leo Rannaleet – Eesti meteoroloogia arendaja
Andrus Salupere – mehaanikateadlane, Tallinna tehnikaülikooli professor
Avo Samarüütel – põllumajandusettevõtja, Tartumaa kohaliku elu edendaja
Heidi Sarapuu – lavastaja ja teatrijuht
Karl-Martin Sinijärv – luuletaja ja kultuuriajakirjanik
Andres Talijärv – Eesti metsanduse edendaja
Mare Teearu – viiulikunstnik ja Tallinna muusika- ja teatriakadeemia professor
Tarmo Tein – ettevõtja
Kaia Galina Urb – Eesti filharmoonia kammerkoori solist
Marika Vaarik-Soo – näitleja
Edda Vahtramäe – põllumajandusettevõtja, kohaliku elu edendaja Valgamaal
Mardi Valgemäe – teatriteadlane ja tõlkija
Margus Vanaselja – ettevõtluse edendaja
Konstantin Vassiljev – jalgpallur
Vladimir Volohhonski – transiidiettevõtja
Valgetähe V klass
Arne Ansper – informaatik ja programmeerija
Tatjana Gladilina – ametiühinguliikumise edendaja
Villu Jahilo – kultuuripärandi koguja ja talletaja
Jaan Kalda – küberneetikateadlane, noorte füüsikute juhendaja
Ragnar Kond – teleajakirjanik
Alli Laande – mulgi kultuuri ja keele arendaja
Andres Luure – eestikeelse Vikipeedia arendaja
Naima Mahon – lasteaiaõpetaja
Galina Moldon – hariduselu edendaja Narvas
Heinrich Männa – Saaremaa kultuuriloo jäädvustaja
Geenart Nagel – töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja
Viktor Nikolai – energeetik, kohaliku elu edendaja Jõhvis
Vladimir Olissov – energeetika edendaja
Thea Paluoja – muusikaõpetaja
Raissa Poljakova – Peipsiääre kohaliku elu edendaja
Õnne Põllumets – Järvamaa külaliikumise edendaja
Airi Rütter – Eesti pärandkultuuri säilitaja ja edendaja Jõgevamaal
Alviine Schmuul – pärandkultuuri säilitaja Muhus
Arvo Tarmula – pressifotograaf
Eve Viilup – lastesaadete ja muusikaelu edendaja
Eesti Punase Risti I klass
Toomas Asser – neuroloog, Tartu ülikooli arstiteaduskonna professor ja arendaja, akadeemik
Eesti Punase Risti II klass
Irja Lutsar – nakkushaiguste arst, Tartu ülikooli professor, Laste Kliiniliste Uuringute Fondi asutaja
Jaan Tepp – kirurg, meditsiini edendaja
Eesti Punase Risti III klass
Riina Kütner – onkoloog, kirurg
Eesti Punase Risti IV klass
Valeriy Baluev – vereandja
Merike Salumäe – südamearst
Eesti Punase Risti V klass
Aili Käiro – vereandja
Margus Oro – SOS laste-külade arendaja
Petr Prusak – vereandja
Ulvi Tammer-Jäätes – terviseedendaja
Kotkaristi I klass
James George Stavridis – NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja, admiral
Kotkaristi II klass
Georgij Alafuzoff – Eesti–Soome kaitsekoostöö edendaja, admiral
Kotkaristi IV klass
Aivar Alavere – politseiametnik, politseikolonel
Jüri Nurme – Eesti politsei taastaja
Marko Rohtmets – kaitsepolitseiametnik
Kotkaristi V klass
Elle Jürgenson – Eesti kaitseväe meditsiini arendaja, kapten
Rando Kruusmaa – piiriületuse korralduse süsteemi arendaja, piirivalvemajor
Kaido Kõplas – politseiametnik, politseikapten
Kuldar Merimaa – piirivalvur, ülemkonstaabel
Uno Mändla – vabadusvõitleja
Kotkaristi kuldrist mõõkadega
Janno Jänts – kaitseväelane, nooremseersant
Janno Lepik – kaitseväelane, seersant
Madis Põri – kaitseväelane, nooremseersant
Raigo Roots – kaitseväelane, kapral
Maarjamaa Risti I klass
Hillary Diane Rodham Clinton – Eesti–Ameerika suhete arendaja, Ameerika Ühendriikide riigisekretär 2009–2013
Hans-Gert Pöttering – Eesti püüdluste pikaaegne toetaja, Euroopa Parlamendi president 2007–2009
Maarjamaa Risti II klass
Janusz Adam Onyszkiewicz – Eesti–Poola kaitsekoostöö arendaja
Maarjamaa Risti III klass
Mats Johansson – Eesti iseseisvuse kauaaegne toetaja, Eesti–Rootsi suhete hoidja
Dmitri Muratov – ajakirjanik ja sõnavabaduse kaitsja, Venemaa
Maarjamaa Risti IV klass
Giuseppe Antonio Barranco di Valdivieso – aukonsul, Eesti–Itaalia suhete edendaja
Aarno Cronvall – Eesti muusikakultuuri tutvustaja, Soome
Vishnu Khare – Eesti kirjanduse tõlkija, India
Carl-Otto Riesenkampff – Eesti üliõpilaste praktika toetaja, Saksamaa
Valeri Veršinin – Eesti–Marimaa suhete edendaja, Venemaa