Neljapäeva hommik Tallinna-Tartu kiirrongi esimeses vagunis. Presidendi turvamehed üldjuhul tööl ei räägi, kuid turvamees Kauri silmad on ilmselgelt kavalat elevust täis. Lõpuks teeb ta suu lahti: “Olen rongiga vaid üks kord elus sõitnud – kui olin viieaastane. Ise ei mäleta, aga ema on rääkinud, et karjusin kogu rongisõidu, ja rohkem mind rongiga sõitma ei viidud. Täna on teist korda.” Kaur on 24-aastane ja sel korral ta ilmselgelt naudib sõitu.

Valge roos

President Toomas Hendrik Ilves on ka pisut elevil, aga tema sõitis Eestis viimati rongiga 2005. aastal Tallinnast Viljandisse. Korraliku eurooplasena talle loomulikult meeldivad rongid ja Brüsseli ning Strasbourgi vahet tuli tal kahel eelmisel aastal küllaga sõita. Eesti ja enamiku Euroopa raudteede üle pole mõtet pikemalt arutleda. Kas või seepärast, et kogu tee Tallinnast Jõgevale kõigub rong nagu laev väikese tormiga merel. Rong jõuab Jõgevale hea mitu minutit varem, kui sõiduplaanis ette nähtud. Maavanem Aivar Kokk kingib presidendile ja tema prouale piknikukorvi, millest paistab välja Põltsamaa veini pudel. Maavanem täpsustab, et piknikukorvi-traditsioon on tema ehk viimase kahe aasta komme.

Mõnesajameetrise raudteejaamast maavalitsuse ette kulgeva jalutuskäigu ajal seisavad kümned inimesed lumevallidel ning mõni julgeb ka lehvitada.

Valge roosi rebib külmas õues paberist välja Linda Luht ja ulatab selle Evelin Ilvesele. Proua on peaaegu aastakümneid tagasi presidendiga salaja Tallinnas kohtunud, sest Linda poeg Arne Luht töötas toona koos Ilvesega Vaba Euroopa raadios. Linda peab Ilvest heaks eestimeelseks presidendiks.

Maavanem on presidendi meelitamiseks lasknud panna Jõgevamaa valdade-linnade lipurea kõrvale veel ühe valge masti – Euroopa Liidu sinisele tähelipule. Ta palub presidendi lippu masti tõmbama ja hoiab ikka ise ka lipunöörist kinni. Kivile lipu ette lubab küll ainult Ilvese nime panna.

Maavalitsuse saalis räägib maavanem presidendile, mida kõike Jõgevamaal on juba tehtud ja mida 1. augustiks 2009 teha kavatsetakse. Siis lõpeb Koka esimene viieaastane ametiaeg.

Elu Jõgevamaal on maavanema suu läbi nii ilus, et paradiis on kas juba saabunud või kohe saabumas. Vallavanemad kuulavad vaikides ja naeravad aeg-ajalt maavanema naljade peale. Isegi Jõgeval hooldushaiglaks tehtud maakonnahaigla lubab maavanem paari aasta pärast taas avada.

Kokkuvõtlikult öeldes: Jõgevamaad lahutab täielikust õnnest veel vaid 50 kilomeetrit uut teed.

Tallinnast on tulnud sõnum, et riigikogu võttis nn pronks-sõduri eelnõu vastu ja peaminister, kelle erakond seadust toetas, on juba teatanud, et ega president seda nagunii välja ei kuuluta. Ilves esialgu vaikib, kuid maavanema kabinetis peab president nõuniku Toomas Sildami ja siseosakonna juhataja Erki Holmbergiga pikemalt aru, mistõttu lõunasöögile Kuremaa lossi jäädakse hiljaks ning toit jõuab veidi jahtuda.

Poliitika koolitunnis

Luual, paarikümne õpilase ees klassis, ütleb president lõpuks, mida talt sel päeval kõige enam oodatakse. Ütleb, et talle ei meeldi see, mida riigikogu teeb. Et talle ei meeldi, kui võimude lahususe ja õigusriigi idee väljaütleja, väga targa prantslase Montesquieu mõtteid Eesti Vabariigis jalge alla tallatakse.

Presidendiproua nimekaim, lõpuklassi Evelin, kes esitab presidendile mitu küsimust, kujutas enne ette, et kõik seadused ja ametlikud avaldused, ka presidendi omad, öeldakse alati välja Toompeal. Nüüd nägi, et ka Luual võib tähtsaid riigiasju ajada.

President räägib veel, milline imeilus võimalus on demokraatlikel valimistel valimas käia, ja keelab kõigil, kes valima ei lähe, järgmisel neljal aastal viriseda. Ilves üldse ei räägigi Eesti asjadest niisuguse inimesega, kes ei vali, aga õiendab.