Teie kohta on öeldud, et teete vanglasüsteemis tööd südamega. Seega pidi teid väga hästi n-ö ära räägitama?

See on tõsi. Olen valmis enda ümberpaigutamisega, kui valitsus peab seda vajalikuks. Minu jaoks pole selles mõttes üks otsus halvem kui teine. Aga kui leitakse, et see on vajalik – mis ei pruugi nii olla –, siis riigiametnikuna pole mul paslik öelda, et ma ühelgi tingimusel seda ei teeks.

Läheksitegi PPA-d juhtima puhtalt riigimehelikkusest? Et kui riik ja valitsus seda vajavad, mitte aga sellepärast, et seda ise südamest tahaksite?

Ütleksin nii, et tegelikult on politsei ja vanglate eesmärgid ning tihti ka probleemid suures osas sarnased ja ei saa inimene olla päris sellise mentaliteediga, et ta ühte tööd teeb südamega ja teist vähem südamega. Võib-olla ei saa ka päris nii öelda, et inimene on kutsumuselt tingimata riigiametnik. Sisejulgeoleku valdkonnas võivad probleemid olla ühes osas suuremad ja teises osas väiksemad, aga tervikuga olen ma oma töös seni kokku puutunud. Nii et päris selliselt ei saa öelda, et ma tahaksin teha ainult üht tööd ja teist tööd kindlasti mitte – minu jaoks on ta laias laastus üks töö. Kuidas minu kandidatuur sobib ühele, teisele või kolmandale kohale, on teiste inimeste hinnata. Iseenda puuduste ja eeliste hindamisel ei ole inimene suurem asi otsustaja.

Teie ei pea seda konkurssi farsiks? Teist kui PPA võimalikust uuest juhist räägiti juba möödunud aasta lõpul. Kas see ei jäta kokkumängu muljet, et juba algusest peale oli soov panna PPA juhiks nn oma mees?

Aga ma küsin vastu, miks oleks seda pidanud siis nii tegema või lavastama?

Ma küsingi teie arvamust. Ei ole farss?

Mul pole küll mingisugust põhjust arvata, et see farss oleks. See ilmselt sõltus ikkagi kandidaatide ringist ja neist hinnangutest, mis komisjoni liikmed andsid, ja neid on mõtet küsida nende käest.

Mida te selle kohta ise arvate, et teid nimetatakse autoritaarseks ja väga kontrollivaks inimeseks?

Ma ei oska nii abstraktse väite kohta eriti midagi arvata. Tihti tekib probleem sealt, kui pole aastaid täidetud ühte, teist või kolmandat nõuet ja kui sellega hakata tegelema, siis see kindlasti häirib paljusid inimesi. Ja kui nad pole nõus sellega, et teatud asju ei saa jätkuvalt ignoreerida ja neile seda korduvalt öeldakse, siis võib-olla kellelegi tundub see autoritaarse juhtimisena. Sellistes ametites, nagu on vanglateenistus või politsei ja piirivalve, on keskkond õigusriigis kaunikesti reglementeeritud ja juhtidel on siin tegelikult suhteliselt vähe võimu. Teatrilavastaja on kindlasti oma valikutes vabam. Vangla- või politseiametniku otsustuskriteeriumid on ette antud. Näiteks, kui on keelenõuded, siis need on. Või kui teatud ametites on kehalised katsed, siis need on. Me ei saa öelda, et teeme enda juhtimist pehmemaks selle võrra, et ametnike oskused ja võimed on väiksemad. See toob teinekord kaasa olukorra, kus küsitakse: aga kuidas see saab nii olla, miks te nii ei teinud.

Avalehele
114 Kommentaari
Loe veel: