Priitahtlikud päästjad on jännis varustuse ja teavitussüsteemiga
Teisipäeva varahommik algab Indrekule tavapäraselt: ärkab, peseb, sööb ja läheb valvesse. Igapäevast leiba teenib Indrek Likk Tartu päästekomandos, kuid täna ei lähe ta ülikoolilinna. „Kuidas ma jätan koduvalla valveta,” ütleb ta ja suundub Palamuse vabatahtlike komando staapi, kus võtab eelmisel ööl valves olnud uniselt mehelt vahetuse üle.
Kolleeg annab Indrekule eelmisest päevast ülevaate – midagi ei juhtunud, väljakutseid ei olnud –, laseb Indrekul end sisse seada ja lahkub. Indrek jääb üksi. Täna on tal üks kahest valvekorrast juulis.
Palamuse riiklik päästekomando suleti 16. mail nagu ka Võnnu, Emmaste, Leisi, Puhja, Puka, Saku, Võsu ja Kanepi. Vabatahtlike komandodena jätkasid samast päevast tööd viis: Palamuse, Emmaste, Leisi, Saku ja Võsu.
Ligemale pooleteise kuu jooksul on uutel vabatahtlike komandodel olnud kokku 18 väljakutset. Palamuse komandol on selle aja jooksul tulnud tegeleda ka kahe põlenguga. Esimene neist leidis aset mai lõpus Pikkjärvel, kus suure leegiga põles omaalgatuslik noortekeskus – tänu vabatahtlike kiirele reageerimisele saadi tulekahju ruttu kontrolli alla. Teine oli lõke, mis oli liiga suureks paisunud ja tuli kustutada. Ülejäänud juhtumid olid kergemad: tuletõrjealarmi signaal, puu oli teele kukkunud, õlileke tuli kontrolli alla saada.
Kuigi Palamusel on korraga valves vaid üks mees, käib argipäevadel komandost läbi teisigi päästjaid. Et vaadata, kuidas läheb, ja seltsi pakkuda. Täna astub läbi komando pealik Margus Kaasik. Kiirelt tüürib jutt sellele, kuidas riiklik komando suleti. Meestele oli see kurb sündmus ja riigi otsust ei mõista nad tänini. „Miks oli vaja toimivat süsteemi jälle lõhkuma hakata?” küsivad nad justkui ühest suust. Nad ütlevad, et ministeeriumi argumendid panid rõhku elupäästevõime tagamisele, aga keegi ei rääkinud sulgemise ajal hoonete päästmisest.
„Kui me ei saanud riikliku komandona teha tulesukeldumist, siis meil oli vähemalt võimekus päästa kõrval olevaid maju,” ütleb üksteist aastat päästjana töötanud Margus.
Helistab hea õnne peale
Kirumise katkestab äkitselt krõbisev hüüatus: „Oh perse, raisk!”, mille toob kuuldavale sinine raadiosaatja aknalaual. Mehed naeravad. „Sellist asja pole ma küll varem kuulnud,” ütleb Margus ja selgitab, et saatja kaudu kuulevad nad tavaliselt päästeameti teavitusi. Need teated ei ole küll otseselt neile suunatud, kuid annavad päästjate sõnul olulise ajavõidu. Kui valves olev mees kuuleb, et läheduses on häda käes, oskab ta end väljakutseks valmis panna – mõne aja pärast heliseb mobiiltelefon ja päästjat teavitatakse ametlikult, et tuleb välja sõita.
Indrek meenutab, et Pikkjärve põlengu puhul tuli telefonikõne Palamusele kuus minutit hiljem kui Jõgeva komandole. Kuna Pikkjärv on lähedal, jõudis vabatahtlike komando aga ikkagi kohale enne kui Jõgeva ja Tabivere päästjad.
„Ma olin üksi valves, aga juhuslikult olid mu noorem vend ja üks mees veel komandos. Koos sõitsime välja. Teelt võtsime peale keskmise venna ja isa, kes ka vabatahtlikud on. Kohale jõudis lisaks üks päästja lähedusest. Hetkega oli kohal kuus meest,” meenutab Indrek. Tabivere ja Jõgeva komando saabusid umbes viis minutit hiljem ja koos põleng kustutati.
Teine mure peale hilisema väljakutse on see, et puudub teavitussüsteem, millega teisi vabatahtlikke appi kutsuda – valves olev päästja peab ise otsima inimesed, kes saavad appi tulla. „See on üsna hea õnne peale helistamine,” nendib Indrek. Margus pakub lahenduseks Rootsi süsteemi, kus päästjatele tuleb teade SMS-ina telefonile ja vabatahtlikud, kes saavad, lähevad kohale. Indrek lisab, et õnneks mehed siiski teavitavad vabal päeval, et neid võib vajaduse korral kutsuda, ja siis on lihtsam.
Staabist väljasõitev auto läheb õnnetuskohta, teised vabatahtlikud tulevad sinna ise. Päästjate varustus on päästeautos valmis ja ootab mehi juba sündmuskohal.
Varustusest rääkides muutub meeste hääl murelikuks. Margus ütleb, et enne sulgemist rääkis päästeamet, et eelmiste päästjate varustus jääb majja ja priitahtlike kasutada. Lõpuks pidid aga kõik ikkagi uude komandosse oma riidekompsudega minema ja priitahtlikele ei jäänud midagi. Kokku saadi Palamusele vaid viis komplekti riideid ja neist ei jagu isegi pooltele vabatahtlikele. Suurematel meestel on eriti keeruline, sest numbreid on vähe. „Jalanõudega on kõige hullem, kui numbreid 42 kuni 46 kummikuid on üks paar, siis polegi midagi jalga panna,” räägib Margus.
Kolm tööd korraga
„Mehed teevad põhimõtteliselt kolme tööd: käivad pritsimajas tööl, teenivad raha teisel töökohal ja siis käivad siin valves,” ütleb Indrek, kes Tartu päästekomandos töötamise kõrvalt teenib leiba veoautojuhina teetöödel. Margus lisab, et pritsimehe palgast ei ela lihtsalt ära. Lihtpäästja saab kätte alla 600 euro.
Vabatahtlikud päästjad saavad komando peale umbes 2000 eurot kuus ja see jagatakse valves olevate meeste vahel, keda on 10–15. Lisaraha saab väljakutse korral – riik maksab kahe mehe eest 10 eurot tunnis mehe kohta. „Kui sõidab isegi rohkem mehi, on summa ikkagi sama,” lausub Margus.
Jutu katkestab ukse avamine ja hõige: „Indrek, tahad ka poest midagi?” Tunkedes mees tuleb üles ja võtab valves olevalt päästjalt tellimuse. Veerand tunni pärast on söök kohal. Indrek märgib, et see on erand, kui keegi peab tema eest poes käima. Enamasti võtavad päästjad ise oma söögi kaasa ja valmistavad seda komando maja väikeses köögis.
Pärast söömist ootab jõudeolek. „Mis siin ikka väga teha, istud ja vaatad telekat. Kui muru on pikk, siis niidad seda, ja muud nagu polegi,” kirjeldab Indrek.
Margus torkab vahele: „Telekas on üks väheseid asju, mis on riigi poolt saadud.” Ta meenutab, et paaril varasemal aastal oli päästeamet esimesed üksteist kuud nii kokkuhoidlik, et raskusi oli isegi pesukäsna ja tualettpaberi hankimisega, kuid aasta lõpus oli raha nii palju üle, et tuli teha nimekiri, mida tahetakse. „Saime garaaži tööriistad, võtmekomplektid, relakad, trellid, mikrolaineahju ja selle teleka,” loetleb Margus.
Nüüd elab komando suuresti valla toetusest. Margus ütleb, et räägitud on nii Palamuse kui ka Torma ja teiste ümbruskonna valdadega, et saaks järgmise aasta eelarvesse umbes 20 000 eurot, millest päästjatele leivaraha maksta „Kui vald õlga alla ei paneks ja näiteks valla sõidumasinat poleks, siis ilmselt komando ei töötaks ka,” ütleb Margus. Ta lisab, et vald on huvitatud komandot töös hoidma vaid siis, kui valve on ööpäevaringne.
Kui jutud aetud, läheb Margus komandost ära – tema vahetus on laupäeval. Indrek jääb kahekorruselise maja puhketoas üksi diivanile istuma, vaatab mõnda aega televiisorit ja läheb siis varakult magama. Hommikul üksinda kolmekohalises magamistoas ärgates seab ta asjad korda ja ulatab teatepulga üle järgmisele vabatahtlikule.
PÄÄSTJAD
Pooleteise kuuga said vabatahtlikud 18 väljakutset
- 2011. aasta septembris oli vabatahtlikke komandosid 85, praegu on neid 90.
Registreeritud päästjaid (tohivad osaleda päästetöödel) oli 2011. aastal 254, tänavu ligi 500.
- Vabatahtlike seltsides on liikmeid kokku üle 1200.
I astme koolituse (õigus aidata päästetöödel) on läbinud 1144 vabatahtlikku, II astme koolituse (iseseisev päästmine) 822.
Vabatahtlike komandode väljakutsete arv 16. maist:
Palamuse 6
Emmaste 1
Leisi 0
Võsu 4
Saku 7
Allikas: päästeamet
KOMMENTAAR
Ministeerium on süsteemiga rahul
Tauno Suurkivi
siseministeeriumi pääste- ja kriisiregulatsioonipoliitika osakonna nõunik
Riiklikke komandosid teavitatakse teavitussüsteemi kaudu ja väljakutse kostab otse komando kõlarist ja jookseb infona seinal oleval tablool. Vabatahtlike komandode puhul on probleem selles, et üksikud komandod on ööpäevases valves. Enamik tuleb välja kodust ja me ei saa kõigile teavitust koju viia.
Praegu deklareerivad komandod päästeametile, kes on valves ja millisel telefonil tuleb häire korral helistada. Ka ministeeriumis on räägitud SMS-teavitusest, kuid selle viga on puudulik tagasiside häirekeskusele.
Mis puudutab varapäästevõimet, siis sarnaneb see elupäästevõimega. Kui tuli põleb seest väljapoole, siis pole palju abi, kui lasta õues vett põleva maja katusele. Ministeerium hindas päästjate perioodi 16. maist 31. maini ja see näitas tehtud muudatuste õigustatust. Näiteks võib tuua juhtumi, kus kolmepealine riiklik komando käis lahendamas liiklusõnnetust ja me nägime, et kolmekesi oli neil lihtsam inimest autost välja lõigata, kui oleks olnud kahekesi.
Kokkulepet, et komandod jäävad pärast vabatahtlikuks muutmist täiskompleksseks, pole olnud. Me püüame vabatahtlikele anda võimalikult palju varustust, kuid kõigeks ei ole lihtsalt raha.
