Statistikat kogub justiitsministeerium, seega menetluste täpset arvu ei tea. Minuni jõuavad need asjad, mis lähevad üldmenetlusse, ehk juhtumid, kus ei õnnestu asja lahendada kokkuleppe- või lühimenetluses. Need juhtumid ei pruugi olla tõsisemad, aga üldmenetlusse jõuab asi enamasti sellepärast, et süüdistatavad ei ole süüdistusega nõus ega tunnista oma süüd. Seda isegi juhul, kui on (vägivallast – toim) selged jäljed näha. Alati leiavad süüdistatavad vägivallajälgedele muid põhjendusi.

…nagu näiteks, et „kukkus trepist alla”?

Jah, näiteks see.

Aga kas keskmine lööja tunnistab oma tegu või mitte?

Mina näen enamasti juhuseid, kus ei tunnistata. Kaldun arvama, et pigem ei tunnistata, kuna ühiskonnas ei aktsepteerita võõraste laste vastu suunatud vägivalda.

Milline on lööja profiil?

Arvuliselt on mehi rohkem, sest tavaliselt tulevad isad lastevahelisi konflikte lahendama. Rahvuselist eristumist ei ole. Linna ja maa erisusest – mulle tundub, et linnas pöörduvad inimesed rohkem, teadlikkus on suurem. Hariduslikult ei saa midagi kindlat välja tuua.

Mis põhjuseid on öeldud vabanduseks või põhjenduseks?

Enda praktikast leidsin viis erinevat põhjust. Sagedasim on, et kas koolis või trennis on tekkinud laste vahel konflikt. Laps kaebab emale või isale ja täiskasvanu sekkub lastevahelisse konflikti füüsilise vägivallaga selle asemel, et võtta ühendust teise lapse vanemaga, õpetaja, kasvatajaga ja asjad selgeks rääkida. See on levinuim põhjus.

Teiseks sellised juhud, kus kasvataja või õpetaja on probleemse teismelise vastu kätt tõstnud. Nad ei näiteks ei kuula sõna, kasutavad õpetajate vastu ebatsensuurseid sõnu ja õpetaja närv ei pea vastu. Kolmandaks on veel juhtumid, mis on kõige uskumatumad ja kõige jõhkramad: situatsioonid, kus lastekambad mängivad ja siis sekkub täiskasvanu. Mul oli üks konkreetne juhus, kus lapsed mängisid lumesõda ja üks laps sai lumepalliga näkku. Siis tuli tema suur õde, 18-aastane, ja sõna otseses mõttes peksis läbi selle lapse, kes palli viskas.

On ka selliseid juhtumeid, kus täiskasvanutele pole meeldinud, et lapsed tänaval lärmavad. On olnud juhus, kus inimesel on olnud sõrmejämedune ja meetripikkune puutoigas käes ja sellega äsatakse lapsele. Sellised juhtumid saavad lahenduse enamasti üldmenetluses, sest täiskasvanud keeravad sageli jutu nii, et „aga nad ise provotseerisid!”, mis võib iseenesest tõsi olla, sest teismelised võivad nii käituda, kuid konflikte ei lahendata füüsilise vägivalla abil.

Üks liik juhtumeid on selline, kus purjus täisealine on rünnanud alaealiste seltskonda, eesmärgiga justkui korda luua või alaealisi korrale kutsuda, kuid asi on lõppenud mõnele lapsele seltskonnast päris tõsiste kehavigastustega. Kõige ehmatavamad on aga psüühikahäiretega inimesed, kes sundmõtete küüsis olles tulevad tänaval ligi ja löövad last. Selliseid juhtumeid on kõige vähem, aga need on sellised, mis last kõige enam ehmatavad.