„Koduhooldust meil pole, seda saab küsida ainult üksik inimene. Mul ongi hinge peal see, et üksikud ja need, kel on lapsed, on ebavõrdses olukorras. Üksikud inimesed, kes on endale elanud, nende eest maksab riik. Aga need, kes on üles kasvatanud lapsed, nende eest peavadki need lapsed maksma. Aga see on vanale inimesele raske — ta ei taha olla koormaks,” rääkis Leibur.

Ja hind on krõbe — Eesti hooldekodude kuutasu kõigub 500–900 euro vahel, sest riik seda teenust ei toeta. Küll aga toetab riik hooldusravi, mis on tegelikult mõeldud haigusest taastumiseks, mitte pidevaks hoolduseks. Hooldusravi kompenseerib riik 85% ulatuses ja 60 päeva aastas. Sel puhul jääb patsiendi omaosaluseks kuni paarsada eurot kuus.

Parem, kui polekski lapsi

„Kuna hooldekodud on kallid, on paljudel süsteem, et eakat viiakse ühest hooldusraviasutusest teise, et igal pool 60 päeva kompensatsiooniga ravi ära kasutada,” märkis Leibur. Hooldekodu teenuse eest maksmine käib muidu lihtsalt üle jõu. „On neid, kes ütlevad, et see pole mitte kuidagi võimalik ja riik on kõiges süüdi. Nemad on need, kes loksutavad oma vaeseid eakaid ühest hooldekodust teise. Seda ei saa ka pahaks panna. See on neile suletud ring,” nentis Leibur.