Raimond Kaljulaid: EKRE – välistada või mitte?
Ettevõtjana olid minu vaates majanduspoliitika küsimustes pigem parempoolsed, kuid kaks ja pool aastat linnaosa vanemana on minust teinud veendunud tsentristi. Ma ei arva, et me peaksime enamiku raha jagama laiali toetustena, aga ma ei usu ka enam sellesse, et vaid kõige rikkamatele kingitusi tehes saame me tervikuna jõukama riigi – pigem saame suurema ebavõrdsuse.
Võib ka arutleda liberaalsete ja konservatiivsete väärtuste teljel. Paljudele läheb ilmselt korda ka peaministrikandidaadi küsimus ning nendes küsitlustes juhib selgelt Jüri Ratas ja kindlasti kallutab see paljusid Keskerakonna kasuks otsustama.
Üks, mida ikka ja jälle valimiste eel meile välja pakutakse on seotud rahvusküsimusega. Ja selle telje konstrueerimine on suuresti Reformierakonna südameasi.
Mina lootsin, et erakonna esimehe vahetus muudab seda praktikat ja ka Reformierakond aktsepteerib, et eestlaste kõrval elab Eestis paljude erinevate rahvuste esindajaid, kes on samuti osa meie ühiskonnast.
Kuid Reformierakonna uusim valimisreklaam lõppeb sõnadega, et Kaja Kallas on parem peaminister, sest on “südames eestlane”. Jätkem kõrvale, mida tähendab “südames” eestlane ja kuidas see erineb kõigist teistest eestlastest – pange tähele, mingi osa järelikult südames ikkagi ei ole eestlased, vaid midagi muud.
Selline väide, head kolleegid-liberaalid, on inimeste diskrimineerimine nende rahvuse alusel, mida keelab Eesti Vabariigi põhiseadus! Miks vene rahvusest Marina Kaljurand ei võiks olla peaminister?
Eesti Vabariigi peaminister saab sellest inimesest, kelle poolt hääletab vähemalt 51 Riigikogu saadikut. Kui Eesti Vabariigi Riigikogu hääletab peaministriks eskimo, siis on meil eskimost peaminister. Eesti Vabariigi põhiseadus ei näe ette mingeid kitsendusi peaministri rahvusele. Peaminister võib olla ka muust rahvusest.
Reformierakond aga ei pea põhiseaduses kirja pandut millekski – nemad elavad maailmas, kus peaministriks sobivad vaid ühest rahvusest inimesed. Ja nendestki kõik ei sobi peaministriks. Sa pead olema mitte lihtsalt eestlane, sa pead olema “südames eestlane”, “õige eestlane”. Olen kuulnud, et Reformierakonna kontoris on koguni masin, mis ütleb täpselt, mitu protsenti eestlane sa oled.
Mina olen kindlasti nii eestlane ja mulle tundub, et ka “südames eestlane”. Kuid ma ei pea ennast seetõttu mingiks eriliseks väljavalitud inimeseks, kes väärib teistest enam võimalust osaleda ühiskondlikus elus.
Ainuüksi selle alusel, mis rahvusest ma olen, ma eeliseid ei soovi. Ma leian, et võimalused peavad olema võrdsed nii minu kui kõigi teiste jaoks – olenemata nende rahvusest. Ja poliitikas loeb inimeste toetus.
Selline retoorika, kus ühte rahvust peetakse etemaks teistest (ja järelikult teisi kuidagi halvemaks), nimetatakse ksenofoobiaks.
Ja selles mõttes on Reformierakond sama, mis EKRE – lihtsalt veidi viisakamas vormis – sisu on absoluutselt sama. Kui vaadata neid erakondi siin elavate mitte-eestlaste silme läbi on tegemist täpselt ühesuguste parteidega. Mingit vahet ei ole. Lihtsalt ühes erakonnas kantakse kaabusid ja teises tehakse rohkem jalgrattasporti.
Jevgeni Ossinovski tegi hiljuti üleskutse EKRE-t valimistel välistada. See on tühine üleskutse. Kui välistada ühed, siis tuleks välistada ka teised – Reformierakond ja Isamaa.
Üldsegi, mina ei usu, et Jevgeni Ossinosvki avaldusi kellegi välistamisest saab nii tõsiselt võtta. Kes seda jõuab kokku lugeda mitu korda sotsid on tõtanud kindustama Reformierakonna võimu. Tallinnas, kus sotsid on opositsioonis, teevad nad vähimagi mureta EKRE-ga koostööd. Puhas silmakirjalikkus ja valimisteelne tsirkus.
Poliitikud võiksid endalt küsida, kuhu me läbi selle välistamise lõpuks jõuame ja mis see meile annab?
SDE välistab rahvuskonservatiivid, EKRE välistab liberaalid, “liberaalid” välistavad venelased, kõik välistavad kedagi. Selle asemel, et otsida konsensust ja teha koostööd, otsitakse võimalusi tülitsemiseks ja üksteisele näpuga näitamiseks.
Olukord maailmas ja meie ümber on niigi keeruline. Selle asemel, et ühiskonda lõhestavaid avaldusi teha, peame olema solidaarsemad ja mõtlema koos, kuidas parandada KÕIGI meie inimeste elujärge ja kindlustada meie riigile kindel tulevik pikkadeks aastasadadeks.
