Raketiünnaku alla jäänud ukrainlanna: üks mees istus surnukehade keskel ja lihtsalt nuttis

Mariupoli televisiooni korrespondent Albina Gavrikova sai äratuse, mida meist vist keegi ei sooviks.

Kas olite kodus, kui Gradi rünnak otse teie maja tabas?

Esimene plahvatus oli 9.20. Ärkasin. Mu voodi oli akna all ja ümberringi hakkasid autod huilgama. Kostsid võimsad plahvatused ning maja ja voodi sõna otseses mõttes värisesid. Nagu voodist välja astusin, kõlas veel üks kärgatus ja kogu voodi mu selja taga kattus klaasikildudega. Mõistsin sel hetkel, et mu elu on mu enda kätes. Kuna töötan ajakirjanikuna, siis olime saanud koolituse, mida sellises olukorras teha. Meil on kolmetoaline korter, mille tubade vahel on koridor. Hüüdsin teistele, et visaku pikali, ja me kõik heitsime põrandale. Proovisin isegi natuke videot teha, kui järsku hakkas kõik ümberringi värisema. Plahvatused olid nii võimsad, et korteris lendasid puruks absoluutselt kõik klaasid. Plahvatused kestsid umbes kaks minutit. Ausalt öeldes tundsin sel hetkel, kuidas elu silme eest läbi jookseb.

Ja siis see lõppes?

Inimesed hakkasid korteritest välja tulema. Läksid klaasideta jäänud akendele. Klaasikildudega olid kaetud ka tänavad, kõik oli purustatud ja Gradi kilde täis. Inimesed jooksid ringi, lapsed kätel, pambud kaenlas. Nad kartsid, olid paanikas. Läksin ka ise tänavale. Majad põlesid. Rünnak oli tabanud ka eramaju ja kõrval olevat turgu.