Rapuntseli eestipärane nimi muinasloos oli hoopis Kelluke

Tartu ülikooli muinasjutu-uurijad avaldasid Eesti imemuinasjuttude antoloogia, mille eest pälvisid kõrget tunnustust. Eestis on hoiul tuhandeid jutte.

„Kas teil muinasjuttude lugemisest juba kõrini ei saa?” küsin neljalt äsja imemuinasjuttude kogumiku avaldanud Tartu teadlaselt, kelle töö ongi muu hulgas päevast päeva muinasjutte lugeda ja neid analüüsida. Eesti rahvaluule arhiivis on ju kokku rohkem kui11 000 muinasjuttu. Eesti kirjandusmuuseumi ja Tartu ülikooli muinasjututöörühma liikmed Risto Järv, Mairi Kaasik, Inge Annom ja Kärri Toomeos- Orglaan vangutavad naeratades pead – kõrini ei saa, sest lood on nii erinevad ja sageli on nende taustalugu põnevamgi kui muinasjutt ise. Imemuinasjuttude antoloogia („Eesti muinasjutud I: 2. Imemuinasjutud”) koostamise eest said nad veebruari alguses ka kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia ja samuti on nad tänavused Eesti Vabariigi teaduspreemia kandidaadid.

Mis eristab aga imemuinasjuttu lihtsast muinasjutust? Selgub, et lugu peab sisaldama n-ö imeelementi – olgu selleks imeline abiline või imevahend. Kokku on seesuguseid muinasjutte arhiivis rohkem kui 6000, ent raamatu kahte ossa jõudis neist 315. „See on esinduslik valik, sest paljudel muinasjuttudel on nii maailmas kui ka Eestis mõnikord lausa sadu versioone,” rõhutab Järv. Nii süstematiseeritakse teadusmaailmas jutud süžeede põhjal tüüpideks, näiteks kannab iga Lumivalgekese-lugu tüübinumbrit ATU 709.