Rõõm ja rahulolu kenast sünnipäevast Jüri Trei erakogu

Võimalik, et tal oli õigus ka 1999. aasta oktoobris Washingtonis, kui ta kostitas Eesti ajakirjandust järgmise soologa: „“Kõigepealt ei teinud erastamine ajakirjandust vabaks. /.../ Selle asemel, et avalikkuse arusaamu avardada, mängis meedia tema halvimate külgedega, täites lehekülgi või saateid seksi, vägivalla ja korruptsioonisüüdistustega. /.../ Ei ole üllatav, et peaaegu kõik neist (ajakirjanikest — U. S.) on nõukogude süsteemi produktid. Nende arusaam sellest, mis on ajakirjandus ja mis tööd nad teevad, erineb seega tunduvalt ajakirjanike omast, kes on üles kasvanud vaba ajakirjanduse keskkonnas.”

20 aastat tagasi vihastasid need otsekohesed tsitaadid paljusid.

Lennart Meri suhe ajakirjandusse oli värvikas. Ta luges, vaatas, kritiseeris, solvus, aga püüdis ka sekkuda, et leht oleks just selline, nagu tema seda tahtis näha. 1990ndate keskel helistas ta korduvalt „Eesti Sõnumite“ toimetusse ja püüdis lehe esi-, arvamus- ja väliskülgi enda mõtete järgi voolida. Teda kuulati ja mõistlikkuse piires püüti ka arvestada.

Lennart Meri teadis täpselt vaba sõna tähendust ja seda, et iga sõna (ka kirjutamata sõna või mõte) omab tähendust. Ta otsis sõnadest tihti rohkem, kui nende kirjutaja või ütleja oli mõelnud.

Ajakirjandus tihti ei hoidnud teda. Võib-olla ta esimestel presidendi-aastatel oli ta kriitika eest enam kaitstud. Hiljem tasahilju kriitika kasvas, kuid üldjuhul järgnes sellele ka vastukriitika riigipea poolt.

Lennart Meri ettekanne Schierensee kohtumisel 2003. aastal: „Ajakirjandus Eestis, mille puhul ma kunagi vana Brežnevi või noore Andropovi aegu lootsin, et ta üllatab oma küpsusega teid, tarbimisühiskonna flegmaatilisi liikmeid, elab Eestis läbi neidsamu raskusi, mis seisavad saksa, prantsuse, ameerika ajakirjanduse ees. Kuid Eestis on nad kahjuks palju nähtavamad. Ajakirjandus ei ole neljas sammas, ta püüab olla poliitiline partei. Kuid me ikka veel tajume ajakirjanduse raskusi, ja vahel koguni tundub, et me tajume neid järjest valusamalt. Selles on meie lootus. Me maksame ajakirjanduses totalitaarse ajastu võlgasid. Meie intellektuaalne kapital hävitati mitte piltlikult, vaid tegelikult: 14. juunil 1941 tabas Leedut, Lätit ja Eestit nõukogude esimene deportatsioonilaine, mis viis igavesti Siberisse meie aktiivse haritlaskonna. Neid mälestades küsime enda käest: kuidas kaitsta demokraatiat totalitaarse terrori vastu? Mitte igaveseks, vaid järgmiseks viieks või kümneks aastaks? Sellest elabki lugeja lootus.“

Me pühendame reedese Eesti Päevalehe Lennart Meri 90. sünniaastapäevale ja koos Mart Meriga püüame lehe teha sellisena, nagu riigipea seda soovinuks näha. Teemad ja kolumnistid on tema maitse ning väärtuste järgi. Detailid ning lõplik tõlgendus Eesti Päevalehe poolt.

Head lugemist!