Tegu oli 1996. aastal ilmunud eestikeelse ajalehega “Meie Kodu”, milles ilmus artikkel toonase keskkonnaministri Villu Reiljani külaskäigust Austraalias toimunud kalastuskonverentsil.

“Ministri kutsel pöörasime tuntud jõeäärsesse restorani. Tahes-tahtmata läks siin jutt poliitilistele teemadele. Kui jõudsime 1941. a sündmusteni kodumaal, kutsus Eesti minister Villu Reiljan meie metsavendi bandiitideks ja röövliteks, kes tapsid talu lapsi ja naisi! Palusin tal seda korrata, sest ma ei uskunud oma kõrvu. Ta kordas uuesti sama. Hämmastunult pahvatasin, et see lõhnab ju päris punase propaganda järgi ja küsisin, kus ta seda kuulis. V.R. aga vaidles vastuseks: “Ei-ei, seda teavad kõik, minu isa rääkis seda.”. Imestunult küsisin, kes ta isa oli. Sellele vastust ei saanud. Pöördusin teiste lauakaaslaste poole, eriti hr Vaarja (Lauri Vaarja – K.R.) vastust küsima, sest tema oli küüditatud üksinda 6-aastase lapsena. Kas nemad ka on säärasi totrusi kuulnud. Nende vastus oli eitav. Palusin teemat vahetada, enne kui tülli lähme, mida hr minister ka tegi lubadusega, et me tülli ei lähe.” (T.T. 1996. Keskonnaminister V.Reiljan konverentsil Brisbane’is. – Meie Kodu, 28.08)

Sama artikkel leidis kajastust ka 96. aastal ajakirjas “Luup”.

Soosaare kätte olid antud ajaleheväljalõiked hiljuti sattunud ning ta uuris siseministrilt riigikogu istungil taolise avalduse ajakohasust. “Kas selline info ka aegub või on seda tüüpi info aegumatu?” küsis Soosaar.

Laaneti sõnade kohaselt selline informatsioon kindlasti ei aegu. “Küsimus on selles, et milline on selle informatsiooni juriidiline tähendus ja kas see informatsioon, mis väidetavalt on olemas, vastab nendele faktidele ja kas ta on kontekstis. Nii et selles mõttes, informatsioonil, mida on kajastatud, ei ole aegumistähtaega,” ütles siseminister Laanet.