Stuudiumi läbimine eeldab Kilgi rehkenduste järgi iga päev vähemalt kahe- kuni kolmetunnist tööd õppematerjaliga. „Kui näiteks äriläbirääkimised võivad vabalt käia ka viskiklaasi taga, siis nüüd tuleb veinist õhtusöögi juurde kindlasti loobuda. No ei ole võimalik õppida vintis peaga! Tegelikult toimub õppimine ka kasulike harjumuste, näiteks sporditegemise arvelt,” kirjeldas Kilk elumuutust „Muide, ühtki lisaminutit pole üliõpilastele ööpäevas ette nähtud, tundidest rääkimata. Siiski soovitan kõigil kunagi kõrghariduse omandanutel tõsiselt kaaluda uuesti ülikooli astumist. Õppimine korrastab oluliselt mõtlemisvõimet, uued teadmised on „kauba kinnituseks” isegi lisana.”

Ettevõtja sõnul nõuab tudengielu palju rohkem pühendumist, kui ta eeldas. „Käisin ülikoolis ka 1970-ndatel ja 1980-ndatel, aga toona tundus õppetöö formaalsem. Võimalik, et nii-öelda punased ained ja erinevates distsipliinides sisalduvad rämedast ideoloogiast kantud osad tekitasid tudengites trotsi ning üleolevat suhtumist. Praegune valitud õppekava on ka sisuliselt haarav. Ainuüksi õppematerjalide läbilugemine on ajaliselt üsna mahukas,” märkis ta.

Ilukõnevaba armastus

Esimesel semestril kogus Kilk üheksa ainepunkti ja kirjutas uurimistöö teemal: armastus e-postis. „Tunnistan ausalt — ma ei olnud sellisteks koormusteks valmis. Teiselt poolt kirjutasin esimese semestriga valmis kursusetöö, mida ei olnud õppekavas ette nähtud. Eks näis, kuidas selle kaitsmine läheb. Üsna põnev on uurida sajanditetaguseid armastuskirju ja jõuda ehk pisut meelevaldsele järeldusele, et tänase päeva mõistes on tegemist praktiliselt kadunud žanriga. Tunnete avaldamise kirjalik mudel on oluliselt muutunud, tekstid lühemad ning ilukõnet üldiselt ei tarvitata. Või oleks hoopis õigem väita, et igasugu SMS-id, meilid ja muu elektroonilise teabe vahetamise võimalus on viinud tunnete väljendamise teise vormistikku?” arutles Kilk.