Urmas Reinsalu Foto: Heiki Rebane

Selle asemel on püütud aega võita ning astutud hoopis kahe partei läbirääkimistesse. Asi on justkui muutunud üldinimliku käitumiskultuuri aktsepteerimise ja matsluse hukkamõistu asemel, hoopis parteipoliitiliseks probleemiks.

Mille üle siin läbi räägitakse? Inimliku viisakuse, väärtuste, Eesti ajaloo hinnangute üle? See näib justkui parteidevahelise tehingu üle kauplemine. Las mina solvan sind, see-eest on sulle lubatud alavääristada Eesti okupeerimist? Selline mulje jääb, kuuludes peaministri lubadust hakata sotsiaaldemokraatidega "läbi rääkima".

Täna toimuvad Ukrainas valimised. Asi, mida Ukraina ühiskonnal kõige rohkem vaja läheb, on sisemine sidusus ja ühiste väärtuste järgimine. See on küsimus sellest, kes me oleme ja kui tugevad oleme ohtudega silmitsi seistes.

Paradoksina seatakse viimasel ajal just neid põhimõtteid Eestis kahtluse alla. Peaminister on inimliku kultuurituse küsimuse püüdnud asetada justkui Eesti okupeerimise eitamise või alavääristamise konteksti. See, kes matsluse hukka mõistab, eitab Eesti okupeerimist! On asju, mis on nii tõsised, et nendega päevapoliitilistel kaalutlustel vehkimine on täiesti lubamatu. Eesti okupeerimine ja meie rahva kannatused on just selline küsimus.

Peaministri kergekäeline sõnakasutus nii tõsises asjas pöördub paradoksina just tema enda vastu. Peaminister kutsub üles valitsuse liikmeid hoiduma Eesti okupeerimise alavääristamisest. Minu küsimus on selge - mida see üleskutse tahendab? Kas valitsuses sees on erinevad arusaamad Eesti okupeerimise küsimuses? Milline on siis valitsuse ühine positsioon? Imelik on niisugust asja aastal 2014 meie peaministrilt küsida, kuid tema avaldused ei jäta teist võimalust. Niisuguses asjas on avalikkusel õigus nõuda selget ja ühest vastust.