Riigikogu ees seisab kohustus tõestada end rahva esindajana
Täna tööd alustav viies taasiseseisvumisjärgne ning ajalooliselt XI riigikogu, mis peaks parlamentaarse demokraatiaga riigis olema kõige suurema võimuga organ, on juba enne esimest kogunemist vähemalt ühe “punkti” tulevasele valitsusele ära andnud.
Kolm nädalat kestnud koalitsiooniläbirääkimised keskendusid valitsusele kui täidesaatvale organile. Ministrikohtade jaotumise üle tuurisid tulised vaidlused, samal ajal kui riigikogu komisjonide juhtimine lepiti koalitsioonierakondade vahel kokku justkui möödaminnes.
Veidi rohkem oli juttu küll riigikogu esimehe kohast, aga see pisendus Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) ning peaminister Andrus Ansipi kemplemises samuti “kümnendajärguliseks” ametipostiks.
“Oleks hea, kui parlament suudaks valitsuselt otsustusõigust tagasi võita,” ütles 1992. aastast riigikogu liige olnud Mart Nutt. “Riigikogu on rahvaesindus ja valitsus vaid rahvaesindajate poolt nimetatud täidesaatev võim, mitte aga rahvavõim,” tuletas IRL-i fraktsiooni liige Nutt meelde.
Samuti 1992. aastast riigikogu liige Eiki Nestor tõdes samuti, et võim on Eestis liiga valitsuskeskne. “Loodan, et tänase koalitsiooni moodustanud erakondade parlamendikultuur on parem ja ei juhtu nii, nagu viimases valitsuses, et mõni minister ei suvatsenud parlamendi kutsel riigikogu ja selle komisjonide ette ilmuda,” märkis Nestor. Nuti hinnangul sai parlamendi rolli vähenemine esimese hoo sisse juba 1995. aastal, kui pärast Koonderakonna valimisvõitu said võimu enda kätte bürokraadid.
“Kuni 1995. aastani oli initsiatiiv riigikogu käes, kuid sealt edasi on see järjest enam valitsusele läinud ja jõudnud olukorrani, kus riigikogust tulevad eelnõud vaid juhul, kui need on eelnevalt valitsuses kokku lepitud,” ütles Nutt. Valitsuse toeta eelnõud kukuvad lihtsalt läbi.
Nuti sõnul tuleks parlamendi rolli suurendamisele kasuks, kui riigikokku tuleks ka erakondade esinumbreid. “Kui riigikokku jääb erakondadest vaid nn teine e‰elon, siis ei hakka parlamendi roll ka edaspidi suurenema,” lausus ta.
Täna koguneva riigikogu 101 liikme seast on võimalik leida vaid kaks jõulist erakonnaliidrit: Mart Laar IRL-il ning Villu Reiljan Rahvaliidul. Tõsi, kummalgi ei ole hetkel erakonna esimehe tiitlit.
Teistsugust suhtumist parlamenditöösse näitas Keskerakonna liider Edgar Savisaar, kes eelistas Tallinna linnapea kohta.
Reformierakond on aga sel korral niisuguses rollis nagu valimiste võitjad sageli: seal on parlamenti pääsenud lugematu hulk täiesti uusi ja kogenematuid ning erakonnas vähe otsustavaid liikmeid.
Erakonna ladvik on riigikogus uustulnukal Eestimaa Rohelistel ja tugevaid tegijaid on ka otsustuskogemusega isikutest rikkal IRL-i parlamendifraktsioonil.
Riigikogulase eetikakoodeks
Kui koalitsioon peab vastu esimesele proovile, asub taas riigikogu juhtima Ene Ergma, kes tahaks saadikuile südamele panna, et nad mõtleksid alati niisuguses järjekorras: riik, erakond, mina. “Kahjuks mõeldakse sageli vastupidises järjestuses,” tõdes neli aastat riigikogus töötanud Ergma, kes on sellest ajast kolm aastat parlamenti juhtinud.
Suurim erinevus eelmise riigikoguga võrreldes ongi, et valimiste ning koalitsioonikõneluste ajal ei ole eetilistest kategooriatest sisuliselt räägitudki. Või-malik, et riigikogulase väärtushinnanguist vaikimine on olnud vastureaktsioon nelja aasta tagusele Res Publica ausa riigi teemalisele sõnatulvale, millest sai õige ruttu naljanumber. Liigse vindi keerasid respublikaanid sellele peale mäletatavasti kirikusse vannet andma minnes ning seejärel tavapoliitika mutta vajudes. Endise respublikaanina on Ergmal võimalik hakata riigikogu juhi positsioonilt rahvasaadikuilt eetilist käitumist nõudma.
“Igaühel peab tekkima tunne, et parlamendi liige vastutab kogu riigi eest,” unistas Ergma.
Veteran-riigikogulane Nestor sõnastas sama mõtte nii: “Minu meelest erinesid eriti viimased neli aastat 1990. aastate alguse riigikogust selles mõttes, et siis mõeldi eelkõige ette, kuidas riiki ehitada. Viimasel neljal aastal tiksus aga liiga valjult kell, mis küsib: kuidas üks või teine otsus mu valimistulemusele mõjub? On vaja teha ka selliseid asju, millelt ei ole häälteedu oodata,” ütles Nestor.
Ergma sõnul vajaks riigikogu riigikogulase statuuti, et ka seeläbi parlamentaarset demokraatlikku kultuuri parandada. Ergma sõnul on riigikogulase tegevuse sisu seadustes laiali ning selle peaks koondama ühte seadusse, kus oleks täpselt määratletud riigikogu liikme kohustused, õigused ja sotsiaalsed garantiid.
“Või teine küsimus, kuidas parlamentaarset kontrolli parandada – võetakse vastu üha uusi arengukavasid, kuid kes nende täitmist kontrollib?” arutles Ergma, kes peaks paremaks parlamentaarse demokraatia tagatiseks vähemusvalitsust, mis näiteks Taanis on kenasti toiminud.
Uusi rohkem kui veterane
•• XI riigikogu 101 liikmest veidi enam kui pooled olid ka eelmise koosseisu liikmed, kuid parlamendikogemus on siiski alla kahel kolmandikul neist, kes kavatsevad parlamendis tänasest tööle hakata.
•• Esimest korda tulevad Toompeale rahvast ja riiki esindama ning teenima 36 naist-meest.
•• Möödunud riigikoguga sarnaselt on taas Toompeal üks seltskond täies koosseisus verivärskeid poliitikuid. Vahe on selles, et roheliste kuus kohta ei andnud neile õigust hakata valitsust moodustama ning otseselt riiki juhtima nagu viimati Res Publical.
•• “Rohelised on teistsugune uus jõud, loogilisem,” arvas Nestor. “Neil on poliitikas oma kohta leida ehk lihtsam kui oli Res Publical,” lootis sotsiaaldemokraat Nestor.
•• Nestori-sarnaseid vanu tegijaid on 1992. aastast alles jäänud vaid seitse, kusjuures praeguse opositsiooni ridades ei ole neid ühtegi. Nestori sõnul on poliitiline situatsioon esmakordselt selline, et peaaegu kõik poliitilised jõud on juba omavahel koos valitsuses olnud ning see võiks jätta oma jälje ka parlamenditöösse.
Loobuvad riigikogu kohast
•• Reformierakond
Andrus Ansip (valitsus), Urmas Paet (valitsus), Rein Lang (valitsus), Laine Jänes (valitsus), Jaanus Tamkivi (valitsus), Maret Maripuu (valitsus)
IRL
Jaak Aaviksoo (valitsus), Tõnis Lukas (valitsus), Juhan Parts (valitsus), Helir-Valdor Seeder (valitsus)
Sotsiaaldemokraadid
Katrin Saks (europarlament),
Andres Tarand (europarlament)
Keskerakond
Edgar Savisaar (Tallinna linnapea), Siiri Oviir (europarlament)
Rahvaliit
Erika Salumäe (Tallinna linnavalitsus)
