Rubiinööbik, kuhu tõttad sa, ehk mis asja mongoolia kiur Eestis ajas?
See juhtus 144 aastat tagasi. Kahekümneaastane Carl Robert Jakobson jäi keset jahedat oktoobrihommikut Avinurme metsas seisma kui kivikuju. Tema tähelepanu köitis seninägematu lind. Jätnud linnu meelde, läks ta koju, istus ahju ette ning avanud suure linnuraamatu, kirjutaski mõne hetke pärast musta tindiga oma päevaraamatusse ilusa nime – laanenäär. Tõenäoliselt sai see nimi kirja küll ladina või saksa keeles, sest tollal olid vaid vähestel lindudel tänaselgi päeval tuntud eestikeelsed nimed. Seda vähem tõenäoline on, et eestikeelne nimi oli põliselt taigas eluneval laanenääril, keda on Eestis tänaseks päevaks kohatud kõigest 23 korda.
Noore Jakobsoni väikese metsaretke kogemus oli aga tõenäoliselt üks esimesi kordi, mil keegi Eestis ja veel eestlane pani kirja linnunime. Muidugi on meie folkloor rikas linnuhäältest, nimedest ja linnujuttudest, kuid siis, 1861. aastal oli Eestis veel kohtamata ja kirja panemata enamik ligi 150 linnuliigist, keda täna peetakse Eesti jaoks haruldaseks. Liiginimestiku pidamise ja harulduste kohta saabuvate teadete läbivaatamisega tegeleb Eesti ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjon.
Et asi selge oleks, siis linnuharulduste komisjon peab haruldasteks loodusliku päritoluga linde, kes Eestis ei pesitse, keda kohtab siin üliharva, kelle päriskodu võib olla nii taigas kui ka Alpides ning kes on siia sattunud heitlike ilmaolude tõttu või eksinuna suurtesse linnurändel olevatesse parvedesse.
Tänase seisuga sisaldab ametlik Eesti linnuliikide nimekiri 349 liiki. Lisaks veel kuus liiki, kes võivad Eestisse sattuda ekslikult või olla siiski ka vangistusest põgenenud ja kellest võiks ära märkida näiteks kübarkoskla, lumehane, pelikani ja flamingo. Seega on siis Eestis kokku kohatud 355 liiki.
355 liiki tunnevad vähesed
Eesti on vaieldamatult üks unikaalsemaid riike, mida linnud armastavad. Siinne loodus ja mitmekesisus on lindudele ligitõmbav – ehkki Soomes on kohatud üle 440 liigi, on Eesti asukoht linnuharulduste nägemiseks siiski märksa parem. Soome rikka linnunimekirja kasuks räägib muidugi ka 10 000 linnuhuvilist Eesti alla 1000 huvilise vastu.
19. sajandi lõpu suuremad loodusvaatlejad olid siinsed “parunid ja vonnid” – baltisakslased ja mõisarahvas. Mõnigi kord ongi tänases haruldaste lindude nimekirjas olev liik äramärkimist leidnud just seetõttu, et jahisaagiks langenud lind oli haruldane ning pandi seetõttu kenasti kirja ja kirjeldati. Ja muidugi on lastud haruldastest lindudest alles ka topised. Nüüdki läheb surnud linnuharuldus arvesse, kuigi on küllalt sage, et tundmatu ja surnud lind jäetakse loodusesse maha ega anta temast ornitoloogiaühingule teada. Samuti võib harulduste nimekirjas olevaid linnuliike olla näinud kes iganes meist – asi on lihtsalt äratundmises. Ja need, kes kõiki 355 Eestis viibinud liiki on näinud või oskaks neid ilmeksimatult määrata, võib üles lugeda kahe käe sõrmedel.
Eesti linnuharulduste nimekiri ongi sündinud niimoodi, et kümned ja kümned ornitoloogid on töötanud läbi sadu ja sadu kultuuri- ja koduloolisi, ornitoloogia ja loodusloo alaseid töid, märkmeid ja ülestähendusi. Praegu kasutatavat nimekirja võib ühtaegu pidada nii esinduslikuks kui ka põhjalikuks.
Piisab udusest fotost
Linnuharulduste komisjoni esimees Margus Ots ütleb, et haruldaste lindude kindlakstegemisel ja sellise nimekirja koostamisel ei ole ju erilist teaduslikku iseloomu, kuid nimekirja olemas-olu annab meile endale teada, mis linde on siia sattunud. Nimekirja pidamise olemus on pigem faunistiline. Ots ütleb, et eestlastest haruldaste lindude talletajad teevad tihedat koos-tööd teiste riikide samasuguste ühingutega.
Eesti linnuharulduste komisjonile esitatakse igal aastal läbivaatamiseks 75 kuni 100 vaatlust, millest komisjon jätab kinnitamata ligi 15%. Kinnitamata jätmise peapõhjus on kohatud linnuliigi puudulik kirjeldus, mille põhjal ei saa liiki 100% kindlusega määrata. Tagasi-lükkamise peapõhjus ei ole alati see, et inimene tõepoolest ei näinud haruldast lindu, vaid et ta ei suutnud välistada teisi sarnaseid linnuliike.
Üsna tavaline on, et harulduste komisjonile esitatakse teade lihtsa kirjelduse näol. Kuid üha enam jõuab arutlusele teateid, millele on lisatud täpsed joonistused, fotod ja videod. Sageli piisab professionaalsele komisjonile ka üsna udusest ja fokuseerimata fotost, et öelda: tegemist on haruldusega! Selle aasta esimesel poolel on enim kõneainet pakkunud Haapsalus kohatud üliharuldane mägiraat, kelle koduks on Alpid ja kes oma areaalist naljalt välja ei satu. Niisamuti oli kevadel linnufanaatikute endi sõnul “ülikõvaks” uudiseks Jõgevamaal Rääbise külas kohatud kaeluskotkas, keda õnnestus rohkesti pildistada. On ka liike, kellest on komisjonile esitatud vaid hääle lindistus. Sellel aastal oli selliseks värbhuik Häädemeestel.
Maailmas on keskeltläbi 10 000 linnuliiki, kellest Eestis on kohatud 355 liiki, ja neist omakorda 33 vaid ühe korra. Lindudel on aga ju tiivad ning tõenäoliselt võib meile sattuda veelgi võõraid ja seninägemata liike. Usutavasti on meie seas juba ka uusi noori Jakobsone, kes hoiavad laantes ja niitudel silmad ning kõrvad lahti ja oskavad looduse rikkusele üha enam tähelepanu pöörata.
Lugu, mis juhtus ühel pärastlõunal Tartus
Professor Peep Lassmann oli just lõpetanud noorte pianistide hindamise ning astus üle Toomemäe Supilinna poole, kus jõe ääres asub tiik, mis on linnusõpradele tuntud kui väärt linnuparadiis. Muusikaakadeemia rektoril ja ornitoloogiaühingu nõukogu esimehel Peep Lassmannil oli seda tiiki põhjust mäletada seepärastki, et hulk aastaid tagasi kohtas ta seal haruldast punakaelpütti.
Nüüdki oli tal kaasas binokkel ja nii jäigi talle teiste kajakate hulgas silma üks teistsugune ja väiksem.
“Vaist ütles, et see on eksikülaline. Helistasin siis tiigi servalt Tallinna oma pojale ja kirjeldasin lindu ning selle järgi määrasime ta kahe peale roosakajakaks,” meenutab Lassmann.
Kui see teade Eesti linnuhuviliste listi saabus, sõitis roosakajakat vaatama ornitolooge üle terve Eesti. Vaatlejaid saabus Soomestki.
Kokku kolmel korral nähtud roosakajakas kinnitati linnuharulduste komisjonis õigesti vaadelduks.
Komisjoni esimees Margus Ots nendib, et just selle vaatlusega alustas mõnigi Eesti linnuhuviline oma linnuliikide nimekirja pidamist. Paljud käisid seda lindu vaatamas. “Isegi tormasin ülikoolist kahe nõupidamise vahel tiigi äärde,” lisab Ots.
