Sahk, soolataja ja seisundid ehk sõiduelamus maanteeameti juhiga
Teeolusid kirutakse alati: teed on libedad, lumi ajamata, hullumeelsed juhid kihutavad ja otsivad surma. Läksime nädala algul seda ise kogema koos maanteeameti peadirektori Riho Sõrmusega, kes vastutab Eesti maanteede läbitavuse ja ohutuse eest kõige täiega, ning parajasti sadas veel lakkamatult kerget lund.
Sõrmus ei teadnud enne rooli istumist, kuhu minna tahame – sõitsime ühe kutselise autojuhi soovitatud teid mööda. Salaja helistada ta kellelegi ei saanud. Ja mis selgus: eri tähtsusega teed olid just niisugused, nagu nad sellise ilmaga seaduse ja korra järgi peavad olema. Mis veelgi imelikum: teised liiklejadki on justkui kokku leppinud ja sõidavad vastavalt teeoludele.
Alustame Tartu maanteest
Sõrmus keerab oma musta ameti-Subaru Tallinna linnas Tartu maanteele ja teatab mittehiidlasliku emotsiooniga: “Jumaldan Helsingi linna! Seal pole läga-pläga ja mis sellest, et seal on libedam kui Tallinnas, aga nad kasutavad graniitsõelmeid, mis ei lõhu teed ega jalakäijate püksisääri.” Soomlased, islandlased, rootslased ja norralased saavad talt kolme tunni jooksul ühtelugu kiita. Eriti islandlased, kes pidavat eestlasi püstirikasteks, et ajame talvisel ajal väga kiiresti teid lumest puhtaks. “Islandil käib lumesahk mõnel teel kaks korda nädalas kindlal päeval ja ei eales muul ajal,” ütleb Sõrmus ja teeb tähendusrikka pausi.
Lund hakkas sadama kolm tundi tagasi ning Tartu maanteel on käinud nii sahk kui ka soolataja. Või vastupidises järjekorras.
“Seisund kolm,” selgitab Sõrmus maanteeameti keeles. Seisunditega tähistatakse seda, kui kiiresti peab sahk kohale jõudma ja millises korras olema. Siin peab parem rada olema asfaldini puhas, kuid vasak võib olla lumine. Tegelikult on mõlemad rajad Tallinnast väljasõidul puhtad.
Järgmisena jõuame Väo-Maardu vahelisele ja ühele Eesti intensiivsema liiklusega tee-lõigule. Sinna lubab Sõrmus juba paari aasta pärast kolme pluss kolme rada – ehitus algab tuleval aastal.
Narva maanteel on liiklus- olud kehvemad kui Tallinnast Tartu poole sõites, kuid vastavad ikkagi kolmanda seisunditaseme nõuetele: parempoolsel rajal asfalt väljas, vasakpoolne lumine. Kusjuures lumekiht ei ole üle kolme sentimeetri paks – paksemat lund peaks juba hakkama lükkama ja soolatama.
“Keegi on teelt ära sõitnud,” näitab Sõrmus enne Saunja risti jälgi tee keskel lumes. Sõrmus pidurdab katseks ja tõdeb, et tee on libedam, kui oli Tartu maanteel. “Muide, soomlased ei kiirusta teede soolatamisega – põhjamaine rahvas on harjunud, et talvel on libe, ja keegi ei ole ju öelnud, et pead maksimaalse kiirusega sõitma. Soomes on üldiselt lubatud sõita ju ka vaid 80 kilomeetrit tunnis,” võrdleb maanteeameti juht.
Kuusalu juures sõidab teiselt poolt vastu soolapuistur. Meie poole vasak sõidurada on ka värskelt soola saanud. Sõrmus mõtiskleb: saatus määrab, kas meil veab ja satume teeolude halvenedes sõitma enne või pärast soolapuisturit ja sahka.
Keerame Loksale. Teise seisunditaseme tee. Siin võib olla veidi libedam ehk haardetegur natuke madalam, aga vähemalt rattarööbaste ulatuses peab asfalt paistma. Nii ongi. Sõrmus pidurdab katseks ja tulemus on paremgi kui Narva maanteel. Soola puistatud pole. “Milleks soolatada, kui saame selletagi 90-ga sõita?” ütleb maantee- ameti juht.
Vihasool keerame esimese seisunditaseme teele, kuhu lumetõrje peab jõudma kõige hiljem ehk 36 tundi pärast lumesaju lõppu ja libedustõrje 24 tunni jooksul. On vaid aja küsimus, mil seegi tee peaks saama senise 36 tunni asemel 24 tunni hooldusele. Sõrmus ei pea hoogu eriti maha võtma.
Õige mitmel korral peab mees auto kinni ja mõõdab lumekihi paksust teel. No ei ole üle paari sentimeetri kusagil ja see on igati normi piires. Liiklusohtlikumates kohtades on lumi kollane – sinna on juba soola riputatud.
Märgid viitavad sahale
Oleme ilusal metsavahelisel taliteel: jää all ja lumi peal. Muidugi on libe. “Siin peab autojuht olema tähelepanu ise,” nendib Sõrmus.
Sel teel sõidavad ka bussid ja Sõrmuse meelest oleks õige, kui kõik teed, kus liiguvad liinibussid, kuuluksid vähemalt teise klassi ehk kiiremini hooldatavate teede hulka. Sõidame 70 kilomeetrit tunnis.
Sõrmus õpetab loodusmärke tundma: puudel on kahe meetri kõrgusel justkui tuisanud lumi ja see tähendab, et siit on hiljaaegu mööda tuisanud kiirsahaga hooldeauto.
Veidi enne Altjat suristavad kaks Viru teedevalitsuse silte kandvat meest võsasaage. See on see kummastav vaatepilt, kui mehed lumes justkui niidaksid. Üks meestest on sae pika ridva otsa sättinud ja tõmbab kõrgelt puu otsast oksi maha. “See on küll kohalike meeste oma väljamõeldis – niisugust ridva otsas saagi pole ma varem näinud,” kiidab kõrge ülemus ja soovib töömehele jõudu.
Ei pea sodiks sõitma
Tempo muudkui langeb ja Altja-Sagadi vahel sõidame 30 kilomeetriga tunnis. No nii kiire ei saa kunagi olla, et talvel libedaga metsavahel end sodiks peaks sõitma! Keerame Palmselt Viitna ja uuesti Narva maantee poole.
Suurel teel on värske sool mõlemas suunas maas ja võib sõita tavalise sajaga. Mööda kihutab esimene surmatrotsija. Sõidame tükk aega madala kastiga veoauto sabas, kust paistab surnud põdra jalg.
Teisipäevase ülevaatuse võiks õnnestunuks nimetada, kui kolmapäeval ei kihutaks üks noor mees selsamal Loksa teel kurvist välja ja end surnuks.
