••Kui vaadata Euroopa Liidu (EL-i) arengutele, siis on näha, et euroala astub suurte sammudega edasi, ülejäänud jäävad justkui kõrvale. Kuidas Saksamaal sellele vaadatakse?

Oleme seda probleemi üldiselt arutanud ka varem, Euroopa laienemise ja süvendamise raamistikus. EL laienes 2004. aastal ning nüüd ühineb liiduga ka Horvaatia. Samuti oleme astunud samme koostöö suurendamiseks ühisturu ja -raha, Schengeni ala mõttes. See on alati väljakutse, et gravitatsioonijõu keskus, kus koostöö on kõige tihedam, poleks teistest väga kaugel. See tähendab, et Schengeni ala on avatud uutele liitujatele, kui nad täidavad piirivalve kriteeriumid. Euroala on avatud ühinejatele, kui kriteeriumid täidetakse. Ning ainult mõnel riigil on erand väljajäämiseks, teised peavad ühinema.

Kuid peame hoolitsema ühtekuuluvuse eest ja seega vajame meie ühiseid institutsioone. Peame olema väga ettevaatlikud uute eraldi institutsioonide asutamisega. On arutelu, kas peaks euroalale eraldi parlamendi looma. Ma arvan, et see pole õige idee. Meil on juba Euroopa Parlament, Komisjon ja Nõukogu.

••Jõudsite kohe institutsioonide küsimuseni – on ju ka Saksamaal arvatud, et praegused Euroopa institutsioonid ei pruugi olla piisavalt head, kui räägime suuremast integratsioonist. Näiteks on viidatud just Euroopa Parlamendi puudustele juhul, kui sel tuleks eelarvetes suuremat rolli mängida. Või saavad nad teie meelest hakkama?

Meil on tulnud aru saada, et stabiilsuspaktis toodud mehhanismid pole olnud piisavad, et teha ühisrahast stabiilne edulugu. Ja seega oleme loonud uusi instrumente kontrolli tugevdamiseks, et iga euroala liige tõesti oma lubadusi täidaks. See tähendab teatud uute kompetentside andmist Brüsselile. Ja demokraatlikus ühiskonnas tähendab kompetentside üleandmine ka inimeste sõnaõigust selle üle, et neid kompetentse ei kasutataks nii, nagu nad seda näha ei taha.

Otsesõnu – inimestel pole tunnet, et kui EL-i tasemel tehakse valesid otsuseid, siis nad saaksid vastutajad oma kohtadelt minema lüüa. Muidugi jagatud suveräänsuse süsteemis, riikide koostöös ja ühises tegevuses pole võimalik samamoodi demokraatiat teostada, kui rahvusriigis, kus on sajandeid ajalugu. Seega võime ka teatud määral loomingulisust vajada. Näiteks Euroopa Parlamendi puhul. Peab olema nii läbipaistev kui võimalik. Ja samuti ehk teha rohkem selgeks, et Euroopa Komisjon sõltub parlamendist. Siis ma ütleks, et see tunne inimeste seas võiks olla rahulikum, kui praegu.

••Institutsioonide tugevdamisest on teatavasti räägitud, et Saksamaa valitsus näeb vajadust EL-i aluslepingute muutmiseks. Kas teie näete selleks võimalust?

Teame, et see protseduur oleks mõnelgi maal kaunis keeruline, sest nõuaks referendumit ja võtaks palju aega. Ja pean möönma – just välisteemadega tegeleva poliitikuna –, et mul pole just kõige paremad mälestused perioodist, kui arutasime Euroopa põhiseaduslepet ja hiljem Lissaboni lepet. Väljastpoolt nägi see välja, justkui eurooplased oleksid olnud hõivatud vaid endaga tegelemisega. Võlakriisi tõttu tegeleme ka nüüd jälle iseendaga. Kuid vahepeal läheb maailm edasi. Teistest maailma riikidest ja regioonidest on nii palju palveid Euroopa aktiivsemaks rolliks ja ma arvan, et nende küsimused on õigustatud. See on nii meie riikide kui ka EL-i huvides, et mängiksime aktiivset rolli.

Seega olen pisut kahtlev uue suure ajakuluga ning komplitseeritud lepinguarutelu suhtes.

Teisalt, kui vaadata ajalukku, siis näeme, et institutsioonide kohandamisel hetke nõudmistele on alati olnud korrektsioone. Poliitika, isegi põhiseaduspoliitika, on natuke nagu jalgrattaga sõitmine. Ei saa lihtsalt kõike korraga ära remontida, alati on vaja natuke siit-sealt kõpitseda.

••Seega arvate, et seda asja peaks üpris tasakesi arutama?

Küsimus on selles, mida arutada. On hääli, kes nõuavad, et me peame ütlema selgelt, kuhu Euroopa liigub ja milline ta lõpuks välja näeb. Ma tõesti arvan, et see idee ei vii meid mitte kuskile, sest seda ei saa ette kujutada. Kuid teisalt peab meil olema arusaamine, kuhu me tahame minna. Selleks on lepingutes väga tark koht: tahame olla aina ühtekuuluvam liit. See on tark formuleering, mis kirjeldab suunda. Ei ütle, kus teekond lõpeb, kuid näitab, kuhu tahame liikuda. Ja lõpuks lubab see meil liikuda valdkonnas, kus see just parasjagu on vajalik. Sellest piisab, ma arvan. Muul juhul me arutaksime asju, mis võivad olla päevakorras 2074. aastal.

••Nii Saksamaal kui ka Eestis oli Euroopa Stabiilsusmehhanismiga (ESM) liitumise eel suur debatt, kuid nüüd on see läbi ja ESM hakkab kohe-kohe tööle. Kas teie meelest on Lõuna-Euroopa riikidel, kes sellest abi saavad, muud väljapääsu võimalust peale reformide tegeliku elluviimise?

Ükski eraisik, riik ega ka euroala riik ei saa jätkata kulutamist üle oma võimaluste. Kui teenid rohkem, oled ka konkurentsivõimelisem. See on ka põhimõtteliselt kogu valem.

Nüüd on meil tööriistakast valmis – ESM ja Euroopa Keskpanga väljakuulutatud poliitika. Kuid see on liikmesriikide asi teha seda, mida ainuüksi nemad ise saavad teha.

Las ma toon teile näite, mis see tähendab Saksamaale. Minu valimisringkond on Münster Vestfaalis. Eile teatas Münsteri linnapea nimekirja 30–50 kohast, kus ta eesolevatel aastatel kulutusi kärbib. Ta tahab saavutada Münsteris tasakaalus eelarve, mis siiamaani pole õnnestunud. Sama kehtib ka ligi 400 teise Saksa linna kohta, liidumaadki peavad sama tegema. Ka Bundestag peab selle saavutama. Seega pole see näpuga osutamine Hispaania või Itaalia suunas. Ka Saksamaa peab seda tegema ning teeb seda.