Setumaa vanahärrast metsaomanik sipleb segaste avantüüride võrgus
Elanikke on napilt tosinkond ja küla ise Setumaa küngaste vahel niivõrd hästi peidus, et GPS-iga saabuvad ajakirjanikud leiavad end korraga keset pilkast metsa pisitillukeselt teerajalt. Tõsi, see on ainult GPS-i viga, sest Värskast viib külla ka laiem tee. Ent hoolimata väiksest rahvaarvust on tänavune aasta väikekülas möödunud justkui põnevusfilmis. Metsaraiest alguse saanud vaidlus on otsapidi õiguskaitseasutustes ja silmapiiril paistab kriminaalasi, kuid kuna Eesti Päevaleht pole kohtupidaja, siis esitame eri asjaosaliste ettekujutuse juhtunust.
1. lugu: naabrile „tehti Haavelit”
Setu külamees otsustanud metsa marjule minna. Korraga märkab metsaveokeid ja täies hoos metsalangetust. Ei ole selles maanurgas langevates puudes midagi eriskummalist, kuid kummaline on koht, kus raietöö käib – vana Leo metsanurk. Leod, kes on eluaeg külas elanud, kutsutakse seal pujääniks ehk kangekaelseks vanameheks. Leo metsatukk on talle pensionisambaks, sest kui lastetul mehel tuleb aeg hooldekodusse minna, siis on võimalik metsast selleks rahastust teenida.
Marjuline kiirustab tagasi külavanem Silver Hüdsi juurde. Too imestab kangesti, sest on korduvalt kuulnud, kuidas Leo saadab metsa ostma tulnud inimesed puu taha või muudesse kohtadesse. „Ta väga hoiab enda metsa,” ütleb Hüdsi.
Hüdsi kutsus välja piirivalve ja politsei ning läks ise raietööd vaatama. Palgatud metsamehed ei osanud esiti midagi arvata ja seejärel peatasid masinad, sest politsei ähvardas veel ühe puu langemise korral töövahendid arestida.
Hüdsi jaoks saabus suurim üllatus koos metsaärimees Jaanus Järvetariga, kes esitas talle väljastatud raieloa ja volituse, kus seisis must valgel Leo selgesti loetav allkiri. „Esialgu tundus, et pole võimalik – Leo ongi metsa maha müünud,” sõnas külavanem.
Kaks allkirja
Hüdsi läks ja uuris Leolt järele: tema üllatuseks ei teadnud Leo asjast midagi. „Ta ütles, et tema ei taha kohe kindlasti, et tema metsa maha võetaks, ja pärast mõningast meenutamist tuli talle meelde, kuidas käis naaberküla mees Parmu Jaanus ja küsis talt kaks allkirja, kuid kindlasti mitte metsalangetuseks,” väidab Hüdsi. Hiliskevadel käis Leo nimelt operatsioonil ja jõudis sealt koju tagasi väga kehvas seisus ja voodihaigena. Kui uskuda Hüdsi juttu, kes on praeguses metsavaidluses Leo ametlik esindaja, siis saabus Leo juurde kohe pärast tema haiglast saabumist naaberkülast mees, kes palus temalt allkirja paberile, millega lubataks võimaliku metsaveo korral Leo maad transiitmaana kasutada, ja teisele paberile, millega Leo nõustuvat, et tema kinnistul asuvale teele tuuakse täitematerjali.
Külavanem hakkas olukorras näpuga järge ajama ja kuulis keskkonnaameti ametnikult, et ka tema pidas Leo volitust kahtlaseks ja otsustas sellepärast saata Leole raieloa tähitud kirjaga, sest siis saab vanahärra vähemalt kindlasti teada, mida tema kinnistul teha kavatsetakse. Kiri aga Leoni ei jõudnud, sest metsaärimees Järvetar olevat käinud postkontoris kirjal ise järel, Leo allkirjastatud leping näpus, ja postiametnik selle talle ka loovutas.
Kokku võeti esimesel päeval Leo metsa maha üle 300 tihumeetri, aga kokku on raieloas lubatava raiehulgana kirjas 1300 tihumeetrit – vanas rahas on sellise puidukoguse väärtus ligi miljon krooni. 300 tihumeetrit küll metsaärimeheni ei jõudnud, vaid see anti realiseerimise järel metsa tegelikule omanikule üle. Tõsi – maksti ka metsa langetajatele, sest nemad olid külameeste hinnangul lihtsalt heausksed töölised.
Möödusid nädalad, kuud. Raielangile olid kohalikud riputanud sildid, mis hoiatasid metsa maha võtmast. Neid vahepeal küll katkuti maha, kuid juba arvas Hüdsi, et olukord on rahunenud.
Saemehed taas platsis
Kuid kolm nädalat tagasi kostsid metsast uued raiehääled ning koos piirivalve ja politseiga sündmuskohale jõudnud Hüdsi nägi taas raietöö ettevalmistusi. Selgus, et Järvetar oli raieloa müüki pannud ja leidnud ka ostjad, kes ei pidanud hoiatussilte millekski. Vähe sellest – et igal teeotsal ootavaid silte vältida, mindi metsa üle põllu. „Ka varem oli käidud minult küsimas, et mis lugu selle metsaga on, mille raieluba müüa pakutakse, ja ma alati selgitasin, et millega tegu on, ja inimesed loobusid – seekord leidusid siis teistsugused ostjad,” selgitas Hüdsi.
Seejärel saatis Hüdsi metsaametisse raieloa tühistamise taotluse, ent keskkonnaamet tunnistas, et nemad annavad raielubasid küll välja, ent tühistamine pole päris nende teha. Järgmine tühistusvõimalus peitub halduskohtus, mis muidugi jahvatab õigust oma tempos.
Teine võimalus on oodata järgmise aasta keskpaigani, mil raieluba peaks kehtivuse kaotama.
Seni teevad külamehed võimaluse korral iga päev sündmuskohale tiiru peale, et olukorda kontrollida ja potentsiaalseid saemehi ära ajada. „Värska paljundusfirma viskas juba nalja, et mina olen nende kuldklient,” naeris Hüdsi, kes on pidanud juba 40 rikutud hoiatussilti välja vahetama. „Vähemalt on iga päev sellise ringi tegemine tervislik.”
2. lugu: sain petta
Kõik võib olla nii, nagu esialgu tundub, aga kindlasti ei pruugi see niimoodi olla. Metsaärimees Jaanus Järvetar loob olukorrast sootuks erineva pildi kui külamehed ja nimetab iseennast ohvriks ja heauskseks ostjaks.
„Mina olen justkui enne juba süüdi ja pätt ja minul pole justkui mingeid õiguseid,” pahandab Järvetar metsa kaitsnud külameeste ja ka võimuesindajate peale. „Politsei on ainult ühel poolel – kõik, kogu muusika.”
Järvetari sõnul võttis temaga ühendust üks Kolossova naabruses elav külamees, kes teadis, et ta tegeleb metsaäriga, ja pakkus talle vahendada vaidlusalusel kinnistul asuva metsa raieõigust. „Temaga on mul tehtud volitus minu firma esindamise osas läbirääkimistel,” selgitas Järvetar. „Inimene oli ju teadlik, olen ka Leoga rääkinud sellest, et tahan tema metsa osta, ja kui ta ikka igale asjale alla kirjutab, siis seal pole ju midagi kuritegelikku, sest kogu vaidlus peaks olema tsiviilasi, aga et siin nüüd kuritegu justkui oleks – ma ei saa sellest aru.”
Allkirja võtmise viisi ei eita
Ärimees ei eita, et lepingute allkirjastamise juures polnud teda ennast, vaid tema esindaja – Leo naaberküla mees Jaanus Parm – ja tema ise ootas väljas. Samuti ei eita ta ka postkontorist tähitud kirjaga saabunud raieloa võtmist. „Ma olin ju tema volitatud esindaja ja seadus ei keela seda vastu võtmast,” sõnas Järvetar. „Leping on leping ja keegi ju ei väida, et allkiri seal õige pole, kuid kui naabrimehe arvates see kahtlane on, siis ei saa mina sinna ju midagi teha.” Pärast külameeste ja võimuesindajate raielangile saabumist otsustas Järvetar ise metsale käega lüüa, kuid müüs raieõiguse edasi ettevõtjatele, kes kolme nädala eest taas metsaga õnne proovisid. „Prokuratuurist ega kuskilt pole ühtegi kirja raiumise takistamise kohta tulnud, vaid inimesed lihtsalt füüsiliselt tulid ja takistasid mul metsa raiumist, milleks mul õigus oli,” väidab Järvetar. „Ma ei saagi aru, et kuidas inimene (Hüdsi – D. L.) saab piirivalve ja politsei enda käpa alla. Ma lähen järgmisel nädalal kaitsepolitseisse, sest ei saa olla tänases Eesti riigis, et ühel inimesel on nii palju võimu.”
Külameeste tegevus olevat ka ainus põhjus, miks allkirjastatud lepingus lubatud 3000 eurot pole Leoni jõudnud, sest naabrimees Hüdsi takistamine ei võimalda vanahärra kontonumbrit saada. „Kui inimene mõtleb seda, et ta poleks raha saanud, siis on see juba nende enda probleem.”
3. lugu: nukker vaikus
Filmikorüfee Akira Kurosawa filmist „Rashomon” alguse saanud vastandlike versioonide rääkimise loogika järgi peaks nüüd astuma mängu kolmas osapool ja saabuma kliimaks, kus langevad eesriided ja selgub tõde. Ent see jääb esialgu tulemata.
Eesti Päevalehel polnud enne trükkiminekut võimalik suhelda kolmanda poole ehk lepingutele allkirju võtmas käinud Jaanus Parmuga. Kärehäälne mees võttis küll kaks korda telefonitoru, kuid teatas mõlemal korral pärast tutvustamisvooru, et temal pole aega suhelda, sest käib kibe töö. Hüdsi arvates võis Jaanus Parm olla lihtsalt tankist, kes käis lisaraha eest tuttava inimesena Leolt allkirja küsimas, sest metsaärimehe enda mineku korral oleks võinud Leo peas ka haigusest hoolimata häirekell tööle hakata ja ta oleks lepinguid üksikasjalikumalt uurinud.
Järvetar ise nimetas end heauskseks ostjaks, kelle just Parm olevat vahele võtnud. Nimelt olevat Parm talle kui metsaärimehele pakkunud volitust Leo metsa raiumiseks ja hankinud ka ise Järvetari firma esindajana kõik allkirjad paberile, mille õigsuses Järvetar enda sõnul ei kahelnud.
Kummal õigus on, seda ei oska Eesti Päevaleht arvata, kuid kindlasti selgitab asja käimasolev kriminaaluurimine ning kahtlusaluste tuvastamine.
Keskkonnaamet ei oska aidata
Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru metsanduse juhtivspetsialisti Juho Joonase sõnul saaksid nad juba väljastatud raieloa kehtetuks tunnistada ainult kohtu loaga.
„Augustis tegi keskkonnaamet metsateatise alusel otsuse raiete lubamise kohta, mille sai postkontoris kätte volitatud isik allkirja vastu,” sõnas Joonas.
„30.11.2011 esitas kinnistu omaniku uus volitatud esindaja keskkonnaametile avalduse metsateatise kehtetuks tunnistamiseks. Kuna esitatud avaldusele ei olnud lisatud jõustunud kohtuotsust, millega on tuvastatud, et esmane volikiri on antud pettuse või ähvardusega, siis keskkonnaametil polnud vastavalt haldusmenetluse seadusele alust metsateatist kehtetuks tunnistada ja avaldus tagastati esitajale.”
Keskkonnaameti pädevuses ei ole sekkuda pärast metsateatise menetlemist toimuvatesse vaidlustesse.
Prokuratuur kogub tõendeid
Allkirja väidetava väljapetmise kohta on politsei alustanud kriminaaluurimist ja riigiprokuratuuri pressiesindaja Kadri Tammai sõnul on praegu käsil asitõendite kogumine.
„Me võtame antud uurimist väga tõsiselt,” lubas Tammai ja lisas, et viimastel aastatel on vanainimestelt nende tervislikku seisukorda ära kasutades volituste ja lepingute väljapetmine muutunud sagedaseks.
„Näiteks kas või Liis Haaveli juhtum, kes lausa korduvalt seda teha üritas.”
