Signe Kivi: uue maja muret oleme ise üle võimendanud
Mis seisus EKA uue maja projekt on? Kas nüüd jääte lihtsalt uut rahastusperioodi ootama?
Jah, ootame uut perioodi ja nagu minister on korduvalt kinnitanud, siis Eesti kunstiakadeemia uus õppehoone ja muusika- ja teatriakadeemia saal on ministeeriumi prioriteedid. Kuigi aasta alguses jäime ilma senisest investeeringutoetusest, tegeleme hoolimata sellest uue õppehoone projektiga edasi.
Kas tunnete, et selle aastaid kestnud uue õppehoone saagaga on teid alt veetud?
Majaga seostuv on olnud minu jaoks väga pingeline aeg ja ausalt öeldes oleme kord pikemate ja kord lühemate sammudega lähenenud eesmärgi poole. See, et protsess sellises etapis katkes, oli väga ränk.
Aga ainult tugev organisatsioon suudab ennast koguda ja astuda sellele teele teist korda. Kogu akadeemia on ju käinud palju pikema perioodi uue maja otsingul kui mina nüüd viimased seitse aastat.
Suurem osa sellest teest on käidud ikkagi teie juhtimisel?
Oo ei. Tõde on tegelikult selles, et juba 1939. aastal kavandas toonane rektor Hans Kuusik tollase õppehoone laiendust.Ja kõik vahepealsed perioodid ka teiste rektorite juhtimise all on selle protsessi läbi teinud. Meie oleme jõudnud kõige kaugemale.
Praegune seis on tõesti selline, et Archimedese otsusega on meile mõeldud summa eraldatud teistele kõrgkoolidele, aga olen kindel, et EKA uus õppehoone tuleb ja hiljemalt aastaks 2018.
On teil sellest kahju, et ka teie ei ole see rektor, kelle ametiajal uus hoone püsti saab?
Ma pean tunnistama, et ehkki see on olnud üks suuremaid eesmärke, ei saa see olla ainus. Mingil perioodil see oli, kui mina ja mu meeskond pidime korraldama arhitektuurikonkurssi, mobiliseerima akadeemiat selle projekti läbiviimiseks.
Kahjuks kohtasime ka selliseid takistusi, mida me ei suutnud ette näha, ja mida, ma arvan, mitte keegi ei oleks suutnud ette näha.
Suurimaks takistuseks peate ikka vaidlusi naaber Ester Palmiga?
Takistuste all mõtlen ma ka väga kiiresti muutuvat aega. Kui praegugi loen riigikontrolli aruannet kõrgkoolide tulemuslepingute kohta, siis ka seal on öeldud, et me oleme ellu viinud konservatiivset ja õiget rahanduspoliitikat, aga meie riskid on tingitud ebaõnnest uue õppehoone ehitusel. 2007. aasta majandusbuum, sellele järgnenud järsk langus, siis uuesti buum.
Oma osa on muutunud haridusstrateegial kõrgharidusmaastikul, seadusandlusel ning meie kriitilisel vaatel sellele, mida me omame ja mida ehitama hakkame.
Aga muidugi ka vastuseisul detailplaneeringule, kus lõpuks päädiski protsess sellega, et me ei jõudnud ühe naabriga kokkuleppele. Terve minu eelmine suvi oli täidetud läbirääkimistega, kus iga kohtumise lõpuks oli tunne, et nüüd jõuame sihile.
Kas teie nägemuses kerkib maja ikkagi Tartu mnt 1 aadressile või on äsja lõppenud avaliku päringu käigus tulnud ka paremaid variante?
Meil on praegu aega. Meil on olemas oma krunt ja projekt, kuid ei saa ehitada. Mõistlik on seda projekti ka kriitiliselt vaadata ja võrrelda teiste võimalustega. Aga võrrelda saab siis, kui on teisi objekte, millega võrrelda. Praegu küsisime huvilistelt, mida neil on pakkuda Tallinna piires. 28 asukohast koosnevat nimekirja ei taha me praegu tõesti avalikustada, sest enne tutvustame seda ministeeriumile, Tallinna linnale ja EKA nõukogule. Tahame toimetada rahulikult ja hästi põhjalikult.
Paljude ärimeeste plaan, kes ettepanekuid tegid, on selline, et nemad ehitavad EKA-le maja ja teie hakkate seda siis rentima. Kuidas te sellesse suhtute?
Igasugused variandid on mõeldavad, aga tihti võib selline skeem kokkuvõttes tulla kallim. Me teeme väga põhjalikud kalkulatsioonid. Oma krunt ei ole kindlasti kõige tähtsam. Ma rõhutan, et meie praegune projekt ja krunt on võrdluses kõigi teiste objektidega. Me ei ole veel millestki loobunud.
EKA kõrval on teine kurb saaga Eesti Rahva Muuseumi ehitamine. Kui samamoodi pärast aastaid kestnud tagasilööke on ERM saanud lõpuks kultuurkapitalilt positiivse rahastusotsuse, siis kas see teis trotsi ei tekita, et miks on ERM tähtsam kui EKA?
Vastupidi. Esiteks, Euroopa raha jagamiseks ja kasutamiseks haridus- ja kultuuriobjektide puhul on eri nimekirjad ja pingeread. Minul kunstnikuna on alati hea meel, kui Eestis saab renoveeritud vana ja väärtuslik hoone uueks otstarbeks, nagu Lennusadam, või alustatakse uue vajaliku objekti püstitamist.
Kahju on sellest, et muusika- ja teatriakadeemiale toetust ei leitud, kuigi see oleks võimalik olnud lõpuks ometi lühikese ajaga valmis ehitada.
EKA kohta on kõigil oma arvamus. Ühed ütlevad, et rektor Signe Kivi peaks pärast sellist ebaõnnestumist tagasi astuma. Teised, et rektor tahab „püstitada endale monumenti kesklinna”, kuna te kohe algsest asukohast ei taganenud. Kas meil on liiga palju arvajaid?
Arvamist ei saa kellelegi keelata. Iseasi on, millised on arvamused, mida tasuks võtta kaalumisele ja tõsiselt järele mõelda, et edasi minna. Mina võtan kõige rohkem kuulda loomulikult oma üliõpilaste ja õppejõudude arvamust.
Ja kõigi nende, kes on meie kooli lõpetanud ja kes armastavad kunsti. Neid on ütlemata palju. Aga ka paljude majandusinimeste arvamust, kelle kriitiline, selge ja vahel esmamuljel ka ebaõiglane pilk on väga vajalik.
Aga olete te tagasiastumisele mõelnud?
Iga suure organisatsiooni juht on pidanud ebaõnnestumiste korral mõtlema selle üle, mida ta peaks tegema ja mis oleks õige. Täpselt niisamuti ka mina ja olen seda küsinud ka nõukogult. Praegu olen rektor edasi.
Miks ei ole asja saanud ühisõppekavast TTÜ-ga? Loob ju tehnikaülikool lõpuks oma arhitektuuri õppekava.
Olen aru saanud, et TTÜ soovib panustada arhitektuuris pigem inseneriõppele. Mina olen tuline ühisõppekavade pooldaja. Nende loomine ei ole väga kerge ja tänini pole ka meie õppejõududel piisavalt motivatsiooni seda teha. EKA arhitektuuriõpe on tunnustatud ja meie arhitektid teevad ilma nii siin Eestis kui ka rahvusvaheliselt.
Kui arhitektuuriga on teil kõik korras, siis mis on EKA õppekavades kõige suurem puudujääk?
Me soovime palju rohkem tähelepanu pöörata õpetajakoolitusele. Nüüd, kus riik teeb pingutusi selleks, et õpetajad saaks väärilist palka, tõuseb noortel ka huvi minna õpetajaks. Palju kriitikat oleme saanud doktoriõppe kohta, kuid meie aastaid kestnud töö on hakanud alles nüüd vilja kandma ja igal aastal lõpetab ka EKA-s üha rohkem doktorikraadi kaitsnuid.
Meil on vaja teha rohkem tööd Eesti venekeelsetes koolides, kus on väga andekaid noori, et nad tuleksid meile õppima. Siin on vaja midagi välja mõelda. IT-valdkonnas tahame ka oma jala tugevamalt ukse vahele saada ja möönan, et see on üks valdkondi, kus me ei ole olnud piisavalt agressiivsed.
EKA uue majaga läheb veel kuus aastat, mille jooksul on kool endiselt üle linna laiali jagatud. Kas te ei karda, et ühe kooli kontseptsioon laguneb sedasi täiesti ära?
Sama küsis üks reporter selle aasta avatud uste päevadel nendelt õpilastelt, kes tahtsid meile õppima tulla. Nemad vastasid, et nad tulevad siia eriala ja õppejõu pärast. Nad teadsid, et akadeemia ei ole ühes majas, aga ruumid on ju olemas. See ei ole noorte inimeste jaoks nii oluline. Me oleme ise muret üle võimendanud. Väga paljud koolid maailmas asuvad eri hoonetes. Meil on olnud seni privileeg asuda suuremate teaduskondadega ühes majas.
Ainsana ongi puudu ühe kooli tunne, aga me oleme püüdnud leida üritusi, mis meid ühendaks. Samas on kunstnikuks õppimine väga egoistlik tegevus. Enamjaolt toimub õppimine omaette või grupikaupa nokitsedes. Ma arvan, et me tunneme kõige enam puudust ühisest kohvikust, kus sa võid päeva jooksul teisi üliõpilasi ja õppejõude kohata. See on tõesti raske, kui ajutine periood kestab pikalt, aga nüüd paistab valgus tunneli lõpus rohkem kui aasta tagasi. Tahaks loota, et kõige raskem aeg on möödas.
