Minu jaoks oli suur üllatus, et see kriminaalasi üldse algatati. Kui keerata aega viis kuud tagasi, siis olin kõike seda ju erakonnas varem rääkinud ning poliitilise korruptsiooni ohtudest ka artikleid kirjutanud.

Mõte oli tegelikult minna asjaga edasi erakonna sees. Aga hetkel, kui lõpetati Priit Toobali ja Ester Tuiksoo kriminaalasi, mille puhul oli enne tehtud hulk toiminguid ja olemas olid tõendid, sain selgeks, et ka mõjuvõimuga kauplemise paragrahv on vildakas.

Oli näha, et erakonna sees mingit muutust teha ei taheta ja reaalselt mingit kriminaalasja algatada pole võimalik – sest pole lihtsalt vastavat paragrahvi. Nii oligi minu jaoks ainus valik minna avalikkuse ette ja öelda, et olen oma elus vigu teinud. Soovisin sellega olukorda parandada.

••Kui kriminaalasi algatati, ütlesite, et teie eesmärk pole kellegi tagasiastumine ega kriminaalsüüdistuse saamine. Ometi – kuidas te nüüd asja suhtute?

Minu suur lootus oli, et erakonnad kasutavad seda võimalust ja võtavad sisuliselt erakondade rahastamise teema üles. See oleks olnud harukordne võimalus. Ühiskond ütles ju selgelt, et pole ebaseadusliku rahastamisega nõus.

Kahtlemata häiris mind sügavalt ka siiani toimuv isiklik rünnak ja teemadest kõrvale hiilimine.

Kuid nüüd häirib mind üks teine asi. Me võime ju arutada, kui suur oli sellise annetamise oht riigi julgeolekule, kui suur oli korruptsioon ja summad. Antud hetkel aga räägitakse, et see on mingi sõna vastu usu küsimus. Paljude lugejate jaoks võibki see nii olla, aga minu jaoks ei ole. Mina tean seda, et Eesti Vabariigi ministrid ja riigikogu liikmed on valetanud oma valijatele, meediale ja õiguskaitseorganitele. Selles on peamine küsimus.

••Siit jõuame poliitikute käitumise kõrgendatud nõuete juurde.

Just. Nad peavad olema otseses mõttes eeskujuks ja eelkõige just seaduste järgimisel. Mis õigus on seaduseloojatel rääkida, kuidas me kõik peame täitma seadusepügalaid, kui seaduseloojad ise neid ei täida? Kuidas saakski nii tekkida usaldus poliitika ja poliitikute vastu?

••Tuleb see teile üllatuseks, et peaaegu kõik tunnistajana üle kuulatud Reformierakonna liikmed andsid ütlusi, et nad ei tea midagi teadmata päritolu sularaha kandmisest erakonnale ja kõik nende enda ülekanded olevat tehtud nende isiklikust varast?

Jah, tuli küll. Sest ma tegelikult ju lootsin, et paljud minuga sarnased inimesed tunnevad, et nad on teinud vigu, kuid näevad nüüd võimalust asja parandada. Nii et jah, see oli ebameeldiv üllatus.

••Kristen Michal viitas oma tunnistuses, et teie annetatud vaidlusobjektiks oleva raha näol võis olla tegemist teie europarlamendi valimiste kampaaniakulude hüvitamisega.

See ei olnud kampaaniakulude hüvitamine.

••Michal viitas oma tunnistuses ka, et tal puudub usk teie aususse, sest te olevat ühel kohtumisel väljendanud rahulolematust oma positsiooniga ja vihjanud, et sooviks erakonnalt saada paremat positsiooni, paremat pakkumist või paremat sissetulekut. Üks teine tunnistaja toetas teda, öeldes, et teil on kombeks jätta asjad lõpuni rääkimata.

Kui pärast riigikogu valimisi oli erakonnas juttu, mida ma tahaksin edasi teha, oli minu seisukoht lihtne: ma ei saanud valimistel piisavalt hääli, aga ma jätkan kindlasti poliitikas kas või oma kirjutiste kaudu. Mul polnud mingeid eeldusi, soove ega nägemusi saada mingit sooja kohta erakonnas.

••On see osa teievastasest laimukampaaniast?

Ma arvan, et üks viis teema kõrvale juhtimiseks on alati motiivide kahtluse alla seadmine. Vana tõde on, et sõnumitooja lüüakse maha. Teisisõnu – kui toimub vestlus ja keegi tõstatab probleemi, siis ei hakata tegelema probleemiga, vaid inimesega, kes julges öelda, et „kuningas on alasti”. Ja minu n-ö motiive on juttude põhjal olnud erinevaid, osa neist täiesti absurdsed. À la äkki ikka loome Jõksiga mingit erakonda, ja kas või seesama süüdistus, nagu ma oleksin tahtnud saada erakonnas kõrgemat positsiooni ja sellepärast kirjutasin selle artikli. No kuulge! Kui see artikkel erakonna juhtimises mingit muutust kaasa ei toonud, siis mis positsioonist me rääkida saame? Needsamad inimesed juhivad ju endiselt erakonda. Aga kui hakata motiividega tegelema, siis lähebki tähelepanu põhiteemast kõrvale.

••Kas te kardate erakonna kättemaksu?

Jumal tänatud, et me elame demokraatlikus õigusriigis. Ma olen alati hinnanud neid inimesi, kes on autoritaarsetes režiimides julgenud välja astuda. Alates Aung San Suu Kyist ja lõpetades kas või Pussy Riotiga. Nende saatus on oluliselt hullem – trellid. Mõnedes ühiskondades lüüakse inimesi ka maha. Eestis, demokraatlikus riigis ja Euroopa Liidu liikmesriigis, pole vaja sellist asja karta. Võib ette tulla ebamugavusi ja ongi tulnud, kuid see on olnud minu valik. Ma ei kahetse, et ma selle teemaga avalikkuse ette tulin. Jah, isiklikud rünnakud on olnud ebameeldivad, aga ma loodan, et need lõpevad.

••Ütlesite, et erakondade rahastamises on kindlasti midagi juba muutunud. Millest see veendumus?

Esiteks ma ei usu, et ükski erakond julgeks samasugust skeemi kasutada. Teiseks – nagu ka Michal ja Lillo oma pöördumises ütlesid – on erakondade rahastamise üle toimunud sisuline debatt. Küsimus on, kas see ka kuhugi viib, aga vähemasti on algus tehtud.

Ühiskonnas on muudatuste soov. Minu küsimus on, kas selleks ollakse valmis. Muidugi ei suuda üks artikkel asju muuta ja ei ole ka mõtet oodata, et ühe päevaga midagi muutuks.

Olen ka mõelnud, et nii nagu prokuratuuri otsus lõpetada menetlus ja mitte esitada süüdistust ei lahendanud probleemi, siis samamoodi poleks ka mingite inimeste süüdi mõistmine probleemi olematuks muutnud. See probleem laheneb, kui muutub poliitiline kultuur ja väärtustesüsteem.KommentaareHeili Sepp
juhtivprokurör

„Paraku ei õnnestunud meil üheselt välja selgitada, mis täpselt toimus. Alati kui tulemus jääb ebaselgeks, on kindlasti ju kurb meel – tahaks teada saada.”

Andrus Ansip
peaminister

„Täna on aga mitmeid isikuid avalikkuses alusetult süüdistatud, külvatud kahtlusi ning põhjustatud kannatusi. Seda ei korva mitte keegi. Õnneks on ühiskond avaliku arvamuse küsitluste järgi seda ülekohut mõistnud.”

Kalev Lillo
riigikogu liige

„Ma küsiksin küll [Silver Meikarilt] võib-olla niimoodi, et miks inimene tuleb välja sellise looga ja valetab. Aga mina ei taha küll ühegi avaldusega esineda selle kohta, kas tema koht on erakonnas või mitte.”

Kristen Michal
justiitsminister

„Ütlesin esimesest päevast peale, et need väited ei vasta tõele. Aga ega paremat viisi selgusele jõuda poleks olnud kui seesama uurimine. Prokuratuur on teinud äärmiselt põhjalikku tööd.”